massssssssssohist

mulle ikka meeldib ennast kiusata. kui ma ostaks endale kohe 9. veebruariks piletid marsruudil Tallinn - London- Dubai- Singapur return piletid, siis see maksaks 10 000 krooni. ja täiesti normaalsetel aegadel väljuvad lennukid ja ilma igasuguste lennujaamades magamisteta ja isegi ilma lennujaamade vahetamisteta.


Kes siis veel ei teadnud - Singapur on minu kinnisidee juba mitumitu aastat - kõige moodsama kaasaegse multikultuurse ühiskonna näide.

Aga ma ju ei osta neid pileteid! Sest mul pole õrna aimugi selle kohta, mis ma jaanuaris teen rääkimata pikemast perspektiivist!

eeestist ja teenindusest ja majandusest jne.

et siis. majanduskriisi ajal peaks ju kõik need inimesed, kelle teenistus sõltub enim sellest, et neil oleks kedagi teenindada, selle nimel ka tegutsema, eks ole? olgu kuidas on. majanduskriis või mitte. kui oma enda ettekandja karjäärist ei mäleta ma hetki, kus ma oleks mõne kliendiga niiviisi käitunud.

esimene moment:

eile tartus sõpradega kokku saades läksin endale jooki ostma ja minu küsimusele vastas preili leti taga, et.... "aga kuule, viitsid, oota veits, nii 15 mintsa, mul saab vahetus kohe läbi".

"eeeeeee.... ei viitsi?"

teine moment tänasest:

taksojuht kukub minu küsimusele, kas ma saan kaardiga maksma, et.... "no mai tea, mõelge minu peale kah, koguaeg saan ainult seda paberit, pühade ajal tahaks poest süüa ka osta." ja vaatab mulle süüdistava näoga otsa, nagu ma oleksin talt nõudnud mõnda võimatut asja.

njah. aga kui ainuke põhjus, miks ma selle takso valisin oli see, et ma saan kähku koju ja ei pea ringi tegema, et kuskilt sularaha võtta? oh well....

kuidagi kummaline on sellised kombed - eks ma ikka võtan aeg ajalt samast taksofirmast takso ja eks ma ikka aeg-ajalt lähen tartus sellesse baari tagasi, aga.... hallooo?

klient ei ole süüdi selles, kui ta soovib kaardiga maksta(kui see võimalus on olemas) või kui ta tuleb 15 mintsa enne vahetuse lõppu - oluline on ju see, et ta ikkagi tuleb. sest muidu pole ju lõpuks ilma klientideta millestki palka maksta.

ja muidugi pole mul kahju siis lõpuks ikkagi see ring teha, et raha väljavõtta, kui mul läheb süda haledaks, sest taksojuht pole oma 3 nädala vanuste kaardimaksete eest raha saanud ja bensiini on igapäev vaja osta. ja tegelt ma saan ka aru tsikist, kes ilmselt on olnud tööl juba ligi 10 tundi ja arvas, et saab 15 mintsa varem ära. aga pisut viisakust kõnetoonis aitaks siiski tunduvalt kaasa.

ja lõpuks.... on ikkagi lihtsalt kahju endal kogeda, et jutud ülikehvast eesti teeninduskultuurist peavadki paika.

jube äge.

ma pole vist tartus nii kaua järjest olnud alates sest ajast kui ma kolisin umbes 3 aastat tagasi kodust ära. täna siis saab nädal. seda siin olekut. ja täna ma lähen tallinna tagasi. aga ausalt jube äge oli siin see nädal. lugeda ja magada ja süüa ja üldse mitte tavalist jõulutoitu teha. vanu koolikaaslasi näha jube suurtes kogustes, tartus poppides kohtades käia, liina ja massoga chillida... jaajaaaa. tartu on ikka jube mõnus. aga nüüd tuleb jälle asjalikuks hakata, tallinnas juba jube palju asju ees ootamas. my quest for the perfect desert continues. ja mannerheimi kamm. ja siis võiks ju ennast tsuti pingutada, et raha ka teenida võimalikult palju jaanuarikuus. siiani olen ikka kasutanud celtxi ja ep schedulingi trialit, aga nüüd toob mulle ameerika jõuluvana ep schedulingi ja budgetingi academic versioonid, st. ei pea koguaeg põdema, et äkki nüüd saabki kohe see prooviaeg otsa ja siis ei saa tehtud tööd millegagi avada. ohjaaa. nu ja siis tuleb ju nadježda ülevaadata ja tema pasta carbonara tegemise skille testida, sest teda näeb ju siin aint 2 korda aastas;)

ovotsiooonid..... there goes to 2008:)

niisiiiis..... aastal 2006 oli mu lemmikraamat norra mets, aastal 2007 olin piisavalt hull, et pea esimest korda täiesti blondiks värvida, ja sel aastal....;)


lihtsalt parim - säm
suurim prohmakas - kukkusin esimesel sõidueksamil läbi(A)
suurim kordaminek - juhiload! / esimene edukas production manageri töö täispika filmi peal
parim eesti tutvus - ilmar
parim muu tutvus - michael flannigan
lemmik telefonikõne - villega oli see kindlasti, sest temaga olen sel aastal küll tunde-päevi-nädalaid rääkinud telefonis
aasta lause - film making should be fun. ralf siig.
aasta lollim küsimus - millal koju saab minna?
lemmikvoodikaaslane - juta. ville.
lemmikfilm - il divo. atonement. 2046.
lemmikraamat - filmmaking for dummies?:P eiii... seda raamatut pole olemas. aga how long it will take to shoot your movie? ja How much it will cost to shoot your movie? on kindlasti mu viimase aja parimad sõbrad. ja richard bransoni raamat "loosing my virginity?" ja pelevini "arvud".
suurim ettevõtmine - vabakutseliseks hakkamine
lemmiktelesari - gossip girl
suurim rõõm - kui kinos näeb neid filme, mille võrra ilmselt mu elu lühemaks jääb:) ja nad on paremini välja kukkunud, kui arvata oleksin võinud:)
suurimad pisarad - eks ikka nende õudsalt pingeliste perioodide keskel õhtuti pärast liiga pikki päevi ja mõttetuid sõnelusi.
lemmik colocation - enda ja kõikide teiste rõõmuks elan ma üksi:)
suurim üllataja - ville
lemmik töökaaslane - ralf
kõige khuulim koht - veneeeeeetsiaaaaa!
kõige khuulim hommik - novembri lõpp. stockholm. õues oli talve muinasjutt. toas oli hommikusöök voodis ja maast laeni aknad, millest lume sadamist vaadata:)
kõige halvem hommik - mmm...... mõni neist, kus ma sissemagasin. õnneks neid eriti palju ei olnud:)
kõige khuulim kink - macbook
kõigekõigem nabrinna - martina
kõige valem otsus - ülikooli hooletusse jätmine
kõige õigem otsus - vabakutseliseks hakkamise otsus
kõige kummalisem hommik -
kõige parem teatrietendus - perikles
aasta riietusese - roosa pidžaama:)
lõhn - puhtad linad, hommikune kohvi, talv, kallite inimeste lõhn.
unenäolisim päev - üks juunikuine laupäev. stockholmis.
kreisim tegu - suvekummidega sõit tallinn - tartu - tallinn - saaremaa - tallinn - saaremaa - tallinn sel ajal kui meile järsku novembris talv tuli. quite creepy.

selline värk. kui midagi kirjapanemata jäi, siis teen täiendusi:)

siis kui aega on vähem kui võiks

juba mitu päeva nokitsen siin ühe postituse kallal. jõuluvaheaeg on minu üle võimust võtnud, sest ei suuda end aeg-ajalt mingeid asju tegema sundida.

aga kui tekib tõeline ajudevaheaeg, siis võib ju igast teste teha....;)

I'm a Talent!

You're a risk-taker, and you follow your passions. You're determined to take on the world and succeed on your own terms. Whether in the arts, science, engineering, business, or politics, you fearlessly express your own vision of the world. You're not afraid of a fight, and you're not afraid to bet your future on your own abilities. If you find a job boring or stifling, you're already preparing your resume. You believe in doing what you love, and you're not willing to settle for an ordinary life.

Talent: 62%
Lifer: 15%
Mandarin: 56%

Take the Talent, Lifer, or Mandarin quiz.

death in sahara....:P

kogu tänase hommiku olen meeletult guugeldanud ja foorumitesse postitanud ja sõpradele kirju kirjutanud, et leida..... raudteed, mis asuks kõrbes. sest seda on tarvis selle järgmise filmi jaoks, kuhu ma tööle lähen.

ja kõrb peaks olema selline klassikaline kõrb. tühi. liivane. kollakas - beež. ilma kivideta.

ja seal peaks olema raudtee - ideaalis isegi võib olla funktsioneeriv, lihtsalt meil oleks tarvis sinna rongi. koos ekstratega. nonii.

ja tegelt ei saa me ju sinna filmima minna, kui see on mingi terroristide kodu või on seal sõda või lihtsalt poliitiliselt üliebastabiiline olukord.sudaan ja iraan ja kesk-aasia might not be the case then.

või kui meid lihtsalt riiki sisse ei lasta(saudi-araabia keisss ilmselt).

no ja siis kuna tegu on keskmise eesti mängufilmiga ei tohiks see maksta miljoneid raha. seega tuleb maroko nimekirjast maha kriipsutada.

mission impossible?

aga siis leidsin ühe laheda blogi ja hunniku khuule pilte.







ja lisaks neile veel 2 imeilusat pilti:

tssssss.....:)

ma lähen annan allkirja nüüd ühele järjekordsele üliolulisele elumuutvale paberile!

Nädala pärast koostan traditsioonilise 2008 top'i, seal avalikustan, mis paber see on;)



kallim saatis eile ühe reklaami(sest ma olen ju reklaamifriik) siiani veel näind polnudki. aga khuul reklaam on.

ai laik

..... pelevini arvud. oli ikka jube hea raamat

..... david lynchi raamat. ausõna. pean selle endale saama:)

..... pikad kamspunid

..... minu äratuskell a ka kallim

..... lollakad seriaalid taustal

..... see, et ma ei lase jaanuari alguses kohe jalga. hea on teada:) natuke normaalset elu:)

..... kudumine

..... peapaelad

..... brita veekann

..... minu esimesed piparkoogid - ostsin taignarulli ja piparkoogi vormid

..... unistuste täitumine

..... narmakleidid

..... twilight

..... talv


ja endiselt see reklaam. ja see on muuseas parim HD versioon, mis ma sellest näinud olen.

lauba hommikune evelosooofia

Tahaksin nüüd enda kui katsealuse viimase nädala elu kohta mõned tähelepanekud teha:

1. puhkuserežiimile ülelülitus protsess on nagu hävituslennuki alla jäämine - kui tuurid käivad maha järsku, siis tekib nii kehas kui peas tunne nagu olekski mingi katastroof tekkinud ja ei oska enam kuidagi olla ja isegi seda nüüüd saadaval olevat aega isegi 10 % ulatuses ära kasutada, millest enne unistati.

2. aeg-ajalt tekib kadedus tööd tegevate sõprade pihta - lihtsalt on selline tunne nagu jääks millestki ilma. Samas eile nägin oma ülikooliaegseid sõpru, kes ütlesid, et nemad ministeeriumis eniveis ei tööta 8 h eest päevas nagu ette nähtud. mina aga see eest kui tööl olen, siis pean ikkagi koguaeg tööd tegema. ja me räägime rohkem 12 h päevas kui 8st.

3. tallinn tundub jälle jube väiksena, sest kõikidele pidudele saab minna, igal pool on samad inimesed, kes eile ja eelmisel nädalal ja igas baaris on juba liiiga palju kordi käidud. ses suhtes oli eile positiivne kui käisime voorimehe tänaval cafe rose's alustuseks. noh. juba voorimehe tänav koos peakohal olevate jõulutuledega tekitab sellise natu ebareaalse tunde.

4. nõud jäävad ikka pesemata ja poes käimata. ei viitsi. ei jõua. blaaaaah.

5. ja selle 8-10 h magamisega võib veel ära harjuda:P

La France me manque

üldse on mingi kapseldumise aeg. mitte, et see oleks nii, et seal ainult edith piaf laulaks ja iga nurga peal istuks akordionimängija. aga selles keeles on mingi selline... asi. nii, et mul vähemalt tekib nõrkus kui ma sellist kiiret prantsuse keelt kuulen.

ja laul on muidugist enivei hea:)



Milord Sir
Allez venez! Milord *
Vous asseoir à ma table.
Il fait si froid dehors.
Ici, c'est confortable

Laissez-vous faire, Milord
Et prenez bien vos aises.
Vos peines sur mon cœur
Et vos pieds sur une chaise

Je vous connais, Milord
Vous ne m'avez jamais vue.
Je ne suis qu'une fille du port
Une ombre de la rue
___

Pourtant, je vous ai frôlé
Quand vous passiez hier.
Vous n'étiez pas peu fier
Dame! Le ciel vous comblait

Votre foulard de soie
Flottant sur vos épaules.
Vous aviez le beau rôle
On aurait dit le roi

Vous marchiez en vainqueur
Au bras d'une demoiselle.
Mon Dieu! qu'elle était belle
J'en ai froid dans le cœur
___

{Couplets 1-3}
___

Dire qu'il suffit parfois
Qu'il y ait un navire
Pour que tout se déchire
Quand le navire s'en va

Il emmenait avec lui
La douce aux yeux si tendres
Qui n'a pas su comprendre
Qu'elle brisait votre vie

L'amour, ça fait pleurer.
Comme quoi l'existence
Ça vous donne toutes les chances
Pour les reprendre après
___

Allez venez! Milord
Vous avez l'air d'un môme.
Laissez-vous faire, Milord
Venez dans mon royaume

Je soigne les remords
Je chante la romance
Je chante les milords
Qui n'ont pas eu de chance

Regardez-moi, Milord
Vous ne m'avez jamais vue
Mais vous pleurez, Milord
Ça, j' l'aurais jamais cru
___

Eh ben, voyons, Milord
Souriez-moi, Milord
Mieux que ça, un p'tit effort
Voilà, c'est ça!
Allez riez! Milord
Allez chantez! Milord

Mais oui, dansez, Milord

Bravo! Milord

Encore, Milord !

(allikas)

rererererererereeeeeee

laisad pühapäevad.

olen üle jube pika aja nüüd selles faasis, kus on aega ise kokata, magada, vannis käia(mitte kähku dushi all), kinos käia, peol käia, siis järgmisel päeval kella 2ni magada, raamatuid lugeda, riidekappi koristada, sõpru näha, etcetcetcetc.


ja jube hea tunde tekitab see ikka. ja varsti tuleb kats ja nadia ja vbl isegi flutsi siia. ja tööd tundub ka olevat rohkem kui jalaga segada. sellepärast peabki praegu lihtsalt chillima.




käisin eile hommikul plazas twilighti vaatamas. või siis eesti keeles videvikku. see on ikka nii ameerikas kui meil täielik blockbuster ja täie õigusega kah.

ühesõnaga ma olen täielikult ära nõitud. ja see edward on lihtsalt maaailma kõige seksikam mees üldse. ja mitte välimuse vaid kogu selle käitumise ja hoolimise pärast. ta on täiesti ideaalne.

ja see on see, mis ma praegu teen

püha tõnu kiusamine. kohe kui tuleb parem treiler, siis panen ülesse. see siin ehk annab õige tsuti filmi atmosfäärist aimu.

see on see, mida ma suvel ja sügisel tegin

nüüd varsti tuleb kinno. plazasse. minge vaatama.

kolmapäeva hommikul

käisin eile õhtul kosmoses il divot vaatamas. oli üks jube hea film. peaks veel korra vaatama, siis saaks ehk kogu loo irooniale pihta.

eile oli surnud päev - esmaspäeva õhtu kella poole 10st kuni hommikul kella 6ni olin ma meiel lõpupeol Köögis Pikal tänaval. See oli nüüd esimene kord kui ma sain nii magada, et mul ei olnud äratuskella. Ja magasin kella 14ni. siis sain aru, et pole mõtet ülepingutada ja otsustasin et mul on doingnothing day. täna on see asjalik olemise päev. ja olengi asjalik. peab muidugi kavast vaatama, mida siis täna võiks vaatama minna;)

esmaspäeval vaatasin ka klassi filmi lõpuks ära. ja arvan, et seda enam kunagi uuesti ei vaata. oli õõvastav. tekkis samasugune tunne nagu dbc pierre'i little god of texas raamatut lugedes.

laupäeva hommikuti

.... tõusen mina ikka nõmedalt vara. ja iga kord on põhjus ka. ja alati ma proovin nii teha oma asju, et ikka tsuti kauem tudida saaks, aga viimastel nädalatel pole see ikka üldse välja tulnud. eelmisel laubal samal ajal istusin ma juba lennujaamas silmad krõllis 25hsest ärkvel olekust. ja täna jälle. peab minema kokku saama ja siis soome laeva peale. aga homme hommikul pean jälle varavara pärast jouni pidu ennast kohe jälle tagasi eestisse tagasi võttele orgunnima. aga noh. ehk siis saab esmaba hommikul magada?

aga eile õhtul oli tarvis käia pöffi avapeol ja kuulata tutvate muljeid avafilmist, mida kindlasti vaatama on tarvis minna, veenduda selles, kuidas mõned mitteigapäev nähtavad inimesed võivad meele juba heaks teha. ja samas ka selles, kuidas mõned inimesed suudavad mus puhtalt enda kohal olekuga paanika tekitada. järgmine kord läheb paremini.:) ma loodan, et ma näen ikka mõningaid filme kah. eelmisel aastal nägin tervelt 2t filmi, aga nad olid mõlemad jube head.

peavalu päev

mul on üldiselt ikka nii, et kui saabub suur pingelangus, siis sellest välja tulek on alati jube keeruline. eriti see, et ma peaks jälle hommikuti normaalsel ajal ärkama. sellepärast ma lepingi aeg ajalt villega kokku, et ta mulle hommikul vara helistaks, sest ta ärkab alati nagunii mingitel müstilistel aegadel. täna hommikul pidi ka helistama. aga ei helistanudki. ja siis ma magasin südamerahus 2 h kauem kui lubatud ja siis kui ma viimaks kissa kõne peale silmad lahti tegin olin juba jube kiire. ja peavalu juba vaikselt võttis tuure üles. poole päeva pealt sain omale järjekordse auto, mida kasutada. ainuke vahe on see, et see siis nüüd on üle pika ajal manuaalkäigukastiga. ülejäänud osa päevast tekitasin siis liiklusohtlikke olukordi, sest ma olin täiesti ära unustanud, kuidas sellisega sõitmine käib.

ja nüüd muudkui tuikab. hurjuhh.

nooooooostalgia.

no vat. guugeldasin enda nime ja siis jõudsin katsi blogini:

EVELIN – sama-küla-tüdruk – SOOSAAR (EE)
absoluutselt kiirem kui mistahes BBC uudiste edastamises, olgu nad siis objektiivsed või natukene vähem objektiivsed. kui midagi pähe võtab, siis ajab selle korda kasvõi hambad ristis ja põlved verel, aga korda see saab ja just nii nagu evelinil vaja. vaielda temaga pole absoluutselt võimalik, sest kui vorstitoppija on vorstitoppija siis ta ka seda on ja miski seda ei muuda. ja kui ukraina ikka pole euroopas, siis ta seda pole. absoluutselt kõige suurema südamega ja heatahtlikum eesti neiu siin bordoos, kes vaese nigeeria kodutu laseks ka vist oma ulu alla ja kui vaja, paneks oma voodisse magama. kandis hoolt iseenda poistedraama eest ja aitas teistelegi kaasa. aastaga muundus blondiiniks. ja siis punapeaks. karastus oluliselt, olles viibinud vähemalt poolt aastat täistuuridel käivas hullumajas, kaaslasteks greg ja massimo.



ja siis otsa lugesin kõikide teiste kirjeldused ka läbi. ja tuli ikka räme igatsus.


peaks ikka vist seal bordoos ka ise veel korra käima ja asjad ülevaatama. samas ilma rue notre dame ja rue dr albert barraud ja veel mõne üliolulise kohaga pole see vist ikka see. no olid ikka ajad alles. ja tahaks ikka veel sellised. hullusi. ilma igasuguse kuulumise ja ajatuseta. hommikul ärkad. oled. elad. teed. kulged. nagu unes. inimesed ja asjad tunduvad ka tagant järgi mõeldes nagu unes. julien tundud udusem kui kunagi varem. fluu tundub täiesti ebareaalsena.ja kõik veel muud tol hetkel elus tohhhhhutuid rolle mänginud inimesed. mismõttes sellise nimega sakslane jojo. ja üldse mitte venku sasha. ja nii edasi ja edasi ja edasi ja edasi.

siin olles tekib väike rutiin ja mandumus. peaks varsti hullumist vähemalt planeerima hakama;)

PS: kats ja kaspar. vorstitoppija õnn võib vaat et veel kõige suurem õnn üldse olla!:) aga ukrainaga on küll nii, et... pole liha ega kala. kuigi ega nad vist euroopa ikka on. noh. nii globaalses plaanis. et valged peavad ühte hoidma ja siis ameerikas nad ju ei ole. seega euroopa.

PS2: siiskisiiski. tuleb tunnistada, et näiteks see sama blogi sai alguse sellega, kui minu suur armastus musjöö prantslasega läbi sai ja ma lennukipileteid müüma pidin hakkama. seega. ta ikka oli päriselt olemas:P

seda laulu teate?

;)

vaikus.

olen siin yhes teises riigis hallide ja kuldsete seintega toas voodis teki all ja ärkan. vaikselt vaikselt.

sellest milline hullus enne siia j6udmist oli ma ei taha isegi m6elda. esimene lumi, mida ma tavaliselt vägaväga armastan tähendas sel aastal minu jaoks lihtsat tohutult pikki närvesöövaid autos6ite suvekummidega...

neljapäeval filmisime saaremaal tohutu pika päeva, reede öösel tallinnas, eile pärast v6tte l6ppu saingi auto ära anda, dushi all käia ja lennujaama minna. lennujaamas jäin ma muidugi magama. siis helistas ville, et mind igaks juhuks tsekkida, sest ma rääkisin juba hommikul väga segast juttu. hästi tegi, sest lennukisse mineku värava nrit oli muudetud ja lennuki väljumiseni ainult 20 mintsa aega. viimane inimene, keda nad ootasid olingi mina.

------------------------------------------------------------------


ja nüüd jälle istun ma lennujaamas juba mitumitu tundi, et tagasi Tallinna tulla, aga kuna kogu lumi, mis eelmisel aastal tulemata jäi otsustas nüüd maha tulla, siis pole kellelgi õrna aimugi, millal ma siit tulema saan.

loengi siis nii kaua pelevini arve ja kuulan coldplay kõigekõige uuemat plaati. eksole.

kukkuv šampanjaklaas

tulin koju ja käisin kinos. juba ammu jookseb see filmi eesti kinodes. igast hinnanguid olen ka kuulnud sellele a la vene propaganda etc.

aga mulle väga meeldis. väga ilus oli. väga väga ilus.

et siis mine vaatama, kes veel näinud pole.

das goldene zeithalter

just selle muusika taustal olen ma alates esmaspäevast liikunud. narvas on selline koht nagu vana lagunenud tühi Gerassimovi nimeline klubi, mida pole ilmselt alates nõuka aja lõpust saati kasutatud, kus ofkoors puuduvad vesi ja soe ja elekter, kus on vaja, et koertega vene mehed meid valvaksid ja mis on lihtsalt üks kõigekõige khuulimaid (ja just nii ka kujundatud)interjööre, mis ma olen näinud. ainuke seos, mis mul veel mõne eesti kohaga tekkis oli kunagi ammu(enne renoveerimist) athena kino tartus. gerassimo on kõige stiilipuhtam stalinistlik tempel, mille värv võib küll kihiti haprana laest alla rippuda, kuid seintel on alles nn. suurte isade tsitaadid masinaarenduse jms kohta. saalis sees põrandat enam ei olnud ning kunstnike osakond oli seda veel rohkem üleskündnud ning läbustanud ning ehitanud väikesed saared/puust platvormid laudade ja külastajate jaoks. see muidugi aitas kaasa veel enam selle koha sõnumi edastamist - stripparid-ettekandjad-sodiaagitüdrukud pidid kõik selle konarliku ehitusprahti täis pinnasel oma 11-12 cm kontsadel seksikalt hüplema....

kõik see, mis juhtus esmaspäeval alates kell 16.00st kuni täna hommikul kella 8.00ni oli nagu üks vägaväga pikk unenäoline öö kõige jaburamate tegelaste ning õõvastava ja glamuurse atmosfääriga. õhus oli tunda raha lõhna, vanu mehi kõige rõvedavamal kombel noori tüdrukuid rabamas ja eriti glamuurselt riides härrasmehi ja naisi järsku metsikul kombel toor(suitsu)liha järamas ja kogu saali järsku orgiaks muutumas. ja selle sama magik markersi muusika, mis iga proovi ja võtte ajal kõlas lõikas justkui kõik igasugused seoses lineaarselt kulgeva ajaga ära.

ja juta tegi selle kõik minuga koos läbi. kui üks koer suudab niinii kannatlik ja kasvatatud olla tekibki tunne, et võikski ju olla üks. minni.

sügispäike

juta on hea põhjus, miks peab mitu korda päevas õues käima ja pikki tiire tegema, aga tegelikult on tunne ikkagi.... nõrk.

mäletan, et eelmisel aastal sel ajal käisin 4-5 korda nädala trennis. ära lõppes see detsembrikuumuse algusega, sest siis pidi eniveis päevad läbi jooksma. aga nüüd on küll tunne aeg-ajalt nagu oleks rongi alla jäänud. piilun siin juba mitu päeva erinevaid trenne ja variante ja ei suuda otsustada. tantsimine on ikka minu värk. või ujumine. ja siis mõtlen, et peaks mingi dieedi korrektsiooni ka tegema. hetkel on liiga palju süsivesikud, liiga vähe kiudaineid ja külmal ajal juhtub ikka see ka, et joon liiga vähe vett.

eks jah. tuleb ennast kokkuvõtta.

mul on allüürnik

tonight is your answer!

Ma arvan, et kuulsin Barack Obama olemasolust pisut rohkem kui 2 aastat tagasi. Aga esimest korda rääkisime tema võimalusest saada järgmiseks Ameerika presidendiks just sel sügisel kui me Katsiga Bordeauxis kooli läksime. Tol ajal oli ju veel jutt lihtsalt sellest, et tulemas on fenomenaalsed valimised, kus on suur võimalus, et järgmine president on kas must või naine. Kuid juba tol ajal kuulus minu toetus Barackile ja mitte Hillaryle.

Igatahes on mul hea meel. Ja hea meel on mul lisaks sellele, et minu soovitud kandidaat võitis, ka selle üle, et need valimised suutsid tekitada nõnda suurt furoori rahulikus heaoluühiskonnas ning valimas käis rohkem inimesi, kui ühelgi teisel korral alates 1960ndatest aastatest. Demokraatia on ainult võimalik siis, kui rahvas ise on huvitatud oma sõna võimu kasutamisest.

painkillers don't work

sari sai läbi, armastus sai läbi, veel äkki midagi?

lähen pessu ja siis pittu ja homme saab kaua magada. aga kui ma suureks saan, siis tahaks olla nagu nelly. ega ma vist varsti suureks ei kasva:)

neljapäeva õhtul

et siis peaksin praegu omale piduriided selga ajama ja meie kunstniku juurde pittu minema. mu ema juba naerab, et mul on iga päev pidu. üllatavalt pidude rohke on see meie 10 päevane võtteperioodi küll - täna on juba kolmas.

aga kuskil kuklas vasardab mõte, et miks ma üldse lähen, kui ma tegelikult tean, et mul on riiulis vähemalt 6 raamatut ootel, ekspress postkastis, tarvis oleks pushida marti, et reklaami saaks ikka homme hommikul betadele välja kirjutada, koristada ja pesu pesta, näha neid sõpru, kes ei tee filmi, vaatamata kinos vähemalt 3 hetkel jooksvat hea kuulsusega filmi ja üle kõige peaksin ma hetkel tegelema sellega, et mul oleks ikkagi ka detsembrikuu algul ikkagi millegiga oma arveid maksta. ehk siis kirjutama kirju, ajama asju, tekitama omale uude meiliaadressid, etc.... ja tegelikult hoopiski tahaks lihtsalt veeta tunde unistades ja uurides sellest ülikoolist, kuidas ma ikkagi ühel päeval väga minna tahaks. 24 h on selgelt liiga vähe ühes ööpäevas. ja igal hommikul ma magan sisse ja pean valima selle vahel, kas olla puhas ja lõhnata hästi või süüa hommikust.

ühesõnaga. kuna kõik mu režiimid on eniveis niinii sassis ja pea peal ja mõtted koguaeg hajevil, siis panen parem puiklemata need viisakad riided selga ja hakkan marianni juurde astuma. sest homme on ju ka päev ja päevavalguses paistavad alati asjad lihtsamad.



ehk siis kes veel ei teadnud, siis chopin oli mu pika muusikakooli õpingute jooksul minu lemmikhelilooja ja seda sama valssi harjutasin ma nii, et villid sõrmede otsas..... aga armastan ma seda ikkagi.

:)(:

lõppppuks ometi sain ma esimese asjaga kogu selle vabakutselisuse-oüloomise-etc juures hakkama ja buukisin endale oma www aadressi ära!

Tajol palusin nii lehe kui visitkade kujundusele ka mõelda:)

Varsti näete!

ninnunännu

iga projekti pealt järgmisele lähen ma kellegiga koos. kinnunenilt kuumusele leana ja askoga. kuumuselt vashale kaisa, valgustiimi ja mardiga. vashalt soovide puule antti ja sämiga. soovide puult klassile ralfi, triinu ja mardiga. kummaline on see kõik. nagu pere. tunnevad ja teavad ja harjumusedki on samad.

tore on kui su ümber on inimesi, keda usaldad pimesigi. mul on tunne, et pean selles utoopilisest unistusest, milles ma viimased 11 kuud elanud olen ikkagi lahti laskma. asjad on liiga keerulised. minu jaoks liiga hirmutavad. ma pole valmis veel tegelema laste ja lahutuste taoliste probleemidega. ei ole valmis ja kardan oma elu selle nahka panna. ja tema vajab aega. ja millegi pärast on tunne, et see järjekordne romaan mu elus on jälle läbi saanud. või siis saamas. sest raske on lahti lasta kellestki, kes on äkitselt see kõigekõigem üldse. ja kelle päevaplaani ma tean une pealt. ja kellega ma räägin iga päev tunde. raske on see küll. kuid samas oleme me ju selleks kõigeks lugematuarvkordi proovi teinud. siis võiks ju see lahkumine iseenesets kergem olla. üksindus on kole küll, kuid kindlasti mitte nii kole kui see, et avastan end ühel päeval olukorrast, kus keegi teine on oma endise elu minu pärast hüljanud ja ainuke asi, mida mina suudan teha on öelda, et mul on kahju. ja kahju mul on. vägaväga.

kell on palju. aeg siis ahju peale kobida.

side lõpp.

lemmik....

... pilt kevadisest võtte perioodist

sädemed

täna öösel vastu homset jääme ilma ühest tunnist, mille kevadel jälle tagasi saab.

armastan seda kodumaist sügist. eriti armastan seda aega, mis veel tulemas - kõlekoledat novembrit, kus lund veel pole, aga puudel lehti pole ja tuul lõikab.

mul on tekkinud nagu mingi mull või ekstaas sellest tundest, millega viimased kuu - poolteist iga päev ärkan. nagu oleks mingi vati tüki sees. teadmine, et seee ongi see elu(sest tööks oleks seda tobe kutsuda:P), mis ma tahan ja mulle isegi makstakse selle eest, on tekitanud olukorra, kus ma päris õigesti enam ei suuda arusaada, mis on töö ja mis ei ole. ning kindlasti kohe viibin ma selles poolreaalses ja pooleldi välja mõeldud maailmas liiga palju. aga samas on see nagu vesiliiv. mida rohkem rabeled, seda enam sissevajud. kui nüüd see " klassi" pilootosa tegemine lõppeb, siis võtan aja maha ja üritan ennast selles isemoodi seisundist välja tuua. tahan rääkida jälle poole ööni putini venemaast ja tai riigi nation-buildingust. arutada kõik küla kõlakad läbi. ja lihtsalt olla nende inimeste lähedal, kelle kogemata selles suures kutsikavaimustuses järjekordselt hooletusse olen jätnud(jah, ma tean, et te seda blogi loete).

jouni rääkis mulle loo sellest, kuidas ta hollywoodis mingite kursuste käigus sai tuttavaks produtsendiga, kes tegi aastas 1 filmi ning enne selle võtteperioodi algust tegi oma kallitele nn. lahkumispeo. kaalun varsti sama traditsiooni tekitamist enda ellu.

Lihtsalt kõik need filmide võtteperioodid on niinii sündmuste ja emotsioonide rohked, et mõnikord elad ühe võttepäeva jooksul läbi niivõrd palju kui tavaelus võib-olla nädalaga. Ja nii jääbki kogu päris elu kuskile kaugele ja uduseks ning perekonnaks-armsamaks-sõpradeks saavad need samad inimesed, kes sinuga koos peavad läbi selle sama põleva rõnga hüppama.

Aga ühel hetkel tekib soov neid päris inimesi ka näha. ja lihtsalt tänavaid. käia riides nagu normaalne inimene ja lasta peal puhata pidevast filmirežiimist.

Beaware! Kõik, kes arvasid, et neile võiks see postitus suunatud olla, saavad õige pea mult ka tavapäraselt hädise telefonikõne, milles ma kõik patud omaks võtan ja kutsun teid hängima. Tulge siis ikka.

täna õhtul saab see päriselt läbi!

berliini õhk

proovib mulle saksa keelt õpetada


loobus.


kaelkirjakud!


hellõu!:)


mis loom see on?


talitaja toob süüa!


ära-vaata-kaamerasse-pilt


pärast seda me ainult veeresime



Meike!

kolmapäeva pärastlõunal

istusin hommikulpoole politseipargis ja sõin kanawrapi. ja järsku sain aru, et park on täis isasid oma lastega. mitte ühtegi ema. siis vaatasin kuidas nad nendega mängivad ja mõtlen, et huvitav, kas tõesti on siis isapuhkus nii popiks saanud, kuni esimene emme ilmus välja, hullude päevade kilekott näpus, et lapse ja mehega koju minema hakata.


naljakas fenomen see hullud päevad. midagi head ka, sunnib isasid oma lastega aega veetma.


jube kiire on, aga jube laiskus on peal. tahaks ainult lebada kuskil, peesitada päikse käes ja lugeda või filmi vaadata või sõbraga pläkutada. aga 4 projekti on kõik erinevates arengujärkudes mul käsil ja tegelt peab koguaeg asju tegema. detsembrikuumuse esikas on õnneks homme ära, siis jääb veel soovide puu viimane võttepäev, mis on pühaba ja klassi võtted on ka ju juba varsti hakkamas. bljaaaaa.


vaarikakook maitseb hea ja lubasin, et kella 15.00st hakkan asjalikuks. vot tak.

keegi peaks seda härra põõsale näitama!

täna.....

nägin ma kaelkirjakuid. ja elevante. ja kängurupoega oma ema taskus. ja vantsisin lugematul arvul samme spree kõrval. sõin esimest korda elus falaflit. ei olnud hea. ja carrywursti. ka ei olnud hea. hommikukohvi toodi mulle kruusi asemel hoopis kausis ja piima oli sellest ilmselt rohkem kui kohvi, aga tore oli seda juua ja samal ajal meeletul kiirusel ringi ajavaid oravaid vaadata ja päikese käes peesitada. siis kutsus benni meid anja juurde pittu ja selgus, et meike on ka berliinis. wellwell. nagu oleks bordoo kokku tulek. siis sain meilile hullude päevade pileti pakkumised ja nüüd vaevlen nende käes. kuhu minna? kellega? millal?



see pole minu tehtud pilt. aga kaelkirjakud on maailma kõige nuntsimad loomad.

plaanis on veel käia kinomuuseumis ja hitleri punkris, sasha ema pool kohvi juua ja teha üks tiir linnast väljas. ja homme hommikul benniga brunch'iga ja tema muljeid siberi raudtee tripist kuulata(irkutsk - peterburg) ja siis ise mingi üldisemad plaanid sel teemal välja mõelda.

eilne päev möödus nagu vatis udupilve sees. olin lihtsalt nii väsinud, et päev otsa valutasin kõiki keha osasid ning pärast 2 lonksu martinit jäin diivanile magama ja rääkisin läbi une kõvasti eesti keeles!

tahaks....

... ühte päeva, kus keegi ei helista, kes must midagi tahab. ja midagi ei peaks tegema ka. ja helistaks aint need, kes mulle meeldivad. ja kõik oleks chill. ja ilm oleks soe. ja ei paks vatte selga toppima. ja ei peaks mõtlema, et fakk, miks ikka pole seda ja teist ja neid kähku orgunnima.


aga jah. kui selliseid päevi oleks, siis oleks vist igav.

lüka tõmba.

lähen homme berliini. eks näis kas üldse viitsin enam tagasi tulla:P

mi laik it

speed of light

iga päev kirjutan call sheetidele count downi. iga filmi lõpus tuleb ikka see tuttav tüdimus ja hõõrdumise tunne. kahju on muidugi ka. kui ühel hetkel(ilmselt siis pühapäeva õhtul) ma astun kodu uksest sisse teadmisega,et see on möödas, siis oleks tarvis veel üht väga head ja mõnusat kräud nende inimestega, kes olid mu sõbrad ja pere viimased poolteist kuud ja siis hakata juba uut projekti ettevalmistama.

sügis on. neljapäeval viljandis pärast sõidueksamit liinaga lossimäel ühel pingil istudes oli tunne nagu aeg oleks seisma jäänud. lennukid joonistasid sinisinisesse taevasse mustreid ja tundus nagu polekski sellest möödas 9 kuud, kui me viimati üksteist nägime. aga hea oli. mis asi see on mõndade inimestega, et nad lihtsalt on. ja vahel on lihtsalt imehea nendega koos olla. nagu mingi eriti hea shokolaad või pikk uni pärast eriti unetut perioodi. värskendav on vist see sõna.


eniveis. igapäev on nagu omaette minielu. uskumatult tore.

what i like about you.....

kallim läks münchenisse cinecile täna hommikul kell 7.00. eile õhtul pärast seda kui me mõlemad (mina siis Tallinnas ja tema Stockholmis) oma võtetelt koju saime ja lõpuks skaibis rääkida saime, siis olime mõlemad nii väsinud ja tujust ära, et lihtsalt näägutasime üksteise kallal ja olime vastikud. ja siis jäin diivanile magama. öösel ärkasin, sest punase pleediga oli ikka liiga külm ja üle toa hüpates jäi pilk kellal püsima, mis näitas, et kell on 00.33. meil pidi muidu kontoris pidu olema samal õhtul, kuhu enne tülitsemist ja magamist ma minna plaanisin. no nüüd igal juhul ma seda ei teinud. ja oma suures loogikas haarasin magamistoast lambateki ja läksin diivaile tagasi.

hommikul kell 7.12 ärkasin peaaegu karjudes mingist haigest õudukast, kus millegi pärast ükski asi normaalsel viisil ei toiminud, ja automaatselt helistasin villele. ööga oli kogu tüli kuskile ära kadunud ja leppisime ära.

sel nädalal üritasime oma graafikuid kuidagi ühildada ja selgus, et... minu ainuke võimalus teda enne novembrit näha on ainult siis kui..... ta minuga berliini tuleb! mille üle mul tegelt on ülihea meel, sest berliin on üks lahedamaid linnasid maailmas! jeeee:)


uudiseid on tegelt rohkem kui jalaga segada, film saab kohe läbi, mina lahkun oma praeguselt töökohalt ja hakkan vabakutseliseks, neljapäeval teen viljandis oma ARKi sõidueksamit ja kool pole mind ikka veel välja visanud!

huvitavad ajad......

;)

PS: piltidega on nii, et kui mul õnnestub nad irise või sassi fotokatest kätte saada, siis ma ka panen nad sinna üles. aga seni ajani võib proovida mind lihtsalt heidi purga juustega ettekujutada!

integratsioon

nii kummaline on see paar korda aastas toimuv protsess.

see, et... saab jälle normaalselt poes vett ja nektariini ostmas käia.

see, et on mõtet jälle mulle helistada, sest ma reaalselt saan telefoni vastu võtta.

see, et.... ma reaalselt saan ka midagi ka võtte vahelisel ajal midagi teha, kellegi teisega, kelle mõte ei keerle ainult selle ümber, mis kostüüm näitlejal on, kust seda gaasilampi homseks saaks, kas siis kui me eelmisel korral seda filmisime oli tal 2 nööpi lahti või 3, etc.

ehk siis. here we go, ma alustan jälle ise enda ühiskonda taas integreerimisega.


ja arvan,et enne järgmist vits vette kadumist teen suure peo, et sellest ka märku anda!

uudiseid sõjatandrilt

20 down, 6 to go.

pärast tänast võtet on 3 päeva pausi. st. võttepausi, lauba filmime ühte reklaami ja selle jaoks on ikka vaja asju sebida siit ja sealt. viimased päevad on jälle niinii hullud olnud, et .... samas kõik saab tehtud. see on superluks.


kui vaid lõpuks see homne juba kätte jõuaks. saaks üle pika aja ehk isegi tunda, et kogu aeg ei pea olema mingi kamm...


ja ehk siis jõuaks lõpuks ennast välja magada ja näha paari inimest, kes ei tee filmi:)

see, mis tegelikult on oluline

The Global Food Crisis

View SlideShare presentation or Upload your own. (tags: socialism capitalism)

THIRST

View SlideShare presentation or Upload your own. (tags: design crisis)

siis kui räme ilm oli.

kallim käis külas. reede õhtul tuli ja nüüd täna õhtul läks. see vist oli küll elu kõige kiirem nädalavahetus. reede õhtul oli närv. närvitsesin lennujaamas üksinda pärast seda kui hansu ja andero ja sämi ära olin saatnud. nojah. ja siis ta tuligi. oli isegi rootsimaalt kimbu roose kaasa haaranud. noja siis loomulikult tõi mulle nii palju kommi, et ilmselt enne jõule mind magusapuudus ei kimbuta. ja närv kadus ära. jalg ka enam ei tõmmelnud. tulime taksoga koju ja rääkisime poole ööni juttu. mina muidugi olin kohe pooleldi kreenis, sest need hullud selveri ööd(eriti see viimane - kreeeeeeisiiii) olid mu nõnda läbi tõmmanud, et.... hommikul vara poole kaheksa paiku ärkasin selle peale, et ta mind pingsalt lihtsalt vaatas. sest talle meeldib magavaid tüdrukuid vaadata, vastatas ta. nojah.

tegime koos kõiki toimetusi,rentisime auto, käisime minule õppesõitu tegemas, paadis söömas(üliüliüliüliülihea) ja poes. poes ma juba väsisin nii ära, et hakkasin peaaegu jonnima. aga siis saime koju jäime elutoa põrandale magama. hommikul kell 4 ärkasin rämeda kõhuvalu peale ja millegipärast ärkas ta ka üles ja siis me istusime kahekesi ja valutasime mu kõhtu. eks ole. järgmine hetk ärkasin kell pool 12.

nüüd tulin lennujaamast. ja ei teagi, mis edasi saab. sest vaatasime oma kalendreid ja selle aasta sees on veel umbes 4 võimalust, et me üksteist näeksime reaalselt. samas pole mul kunagi üldse kedagi nii mõistvat ja head olnud. ta loeb mu mõtteid lennult ja hoolitseb nagu keegi kunagi pole hoolitsenud. nüüd küsimus ongi selles, et.... kõik kõvast kivist me mõlemad ikka oleme. ja et kui mina pean nüüd mingi otsuse tegema, mis meist edasi saab siis.....


keegi ei tea.

new hair, new life

teate seda naiste värki, et...

variaant 1. elus toimub mingi suur muutus ja siis on kohe selline tunne, et peab enda välimuste/ juustega midagi kohe ettevõtma.

variant 2. et tundub nagu midagi oleks õhus ja tekib vältimatu tunne, et peab juustega midagi ettevõtma ja siis hakkavadki asjad juhtuma.


mul on uus soeng. tumedam värv. ja selline tukk nagu mul kunagi olnud pole. esimene moment peeglist vaadates tundus nagu mul oleks parukas. aga mulle meeldib. hästi armas ja uus.


ja täna on meie eeeeelviimane selveri öö. mul on hea meel, et need kohekohe mööda saavad.

ja 2 päeva veel kuni kallim on siin. siis hakkavad kõik järgmised asjad selguma. kes. kus. mis. kellega. ja nii edasi. ja kui ei kliki, siis on ka kõik korras. sest selleks, et oleks hea kellegiga koos olla peabki tegelt ise suutma ka olla.

kui ma varem natuke kartsin seda kõike, siis nüüd ma arvan, et.... que sera sera. lihtsalt iseennast tundes tean, et mingiteks suurteks otsusteks ma pole valmis ja ei hakka ennast sundima ka.

maailma kõige pehmemad vaibad....

.... on swissotelis. need on lihtsalt nii pehmed nagu kõnniks kuskil paksu sambla sees.ja tallinna kõige ilusam ujula on neil ka. no ja siis lihtsalt kõige kõrgemal asuv restoran, kuhu kavatsen kallimaga järgmine lauba sööma tulla. või äkki hoopis pühaba hommikul brunchile? tegelt sellest vertigo brunchist on nii paljud tuttavad rääkinud, alustuseks peaks ikka tolle ülevaatama.


elu läks kohe hoopis teist värvi kui eile kell 13 riietega arvuti süles parajasti näitlejale meili saatmise ajal magama jäin. ja silmad tegin lahti kell 3. pilgutasin paar korda ja mõtlesin, et... mismõttes pime on. ja et kas mu käekell on seisma jäänud. aga ei olnud.ma olin maganud nagu surnu 14 h järjest. telefonidisplei näitas 32 vastamata kõnet. ja 4 smsi. siis hakkas hirm. aga pärast esimest paanikat ja pikka dushi tuli inimese tunne. kui hommikul kell 7 swissotel confirmis ka veel, et me ikka saame täna siin kell 9.00 filmida tekkis ikka ülihea tunne:)

ja nüüd tundub, et kõik on täiesti okei:)

neljapäeva hommikul kell 11

kummaline on see, kuidas siis kui asjad üldse kõige rohkem pekkis on tekib mulle sisse mingisugune imelik rahu. ja pool sekundit pärast seda idee ja süsteem, kuidas nüüd see asi ära lahendada. viimasel ajal on mul tihti tunne, et ma tahaks, et keegi mulle ütleks, mis on õige ja mis on vale ja kuidas tehakse ja kuidas mitte. seep see ongi, mis mu ajaloo õpetaja 8.klassis ütles. et tuleb õppima eraldada olulist ebaolulisest.

see nädal on hullumeelne, järgmine ka. oleme juba 3 ööd selveris filminud ja need on kuratlikud. mitte nii kuratlikud, kui minu detsember ja jaanuar, aga omal kombel jälle selline tüütu õudus, mis ei taha kuidagi lõppeda. sest tänase öö veedame me veel seal. ja järgmisel nädalal veel 2 ööd. öösiti töötamisel on üks viga - mina pean päeval ka asju ajama ja see oluliselt vähendab minu uneaega. praegu istungi õnnelikult oma 10 tunni unega alates esmaspäeva hommikul kella 9st.

aga ma tohutult armastan meie meeskonda, kes iga öö platsil on. mõnda neist võib nõrgaks lüliks pidada, kuid üliselt üks parimaid tiime, mida ma kunagi näinud olen.


ja tegelikult on kõik ju hea:)

mul on ajuvaheaeg

The Sudden Departure Random Brutal Love Master (RBLM) Sweet. Dear. Loving. At Gate 18. Final call. You are The Sudden Departure. You've been in a lot of serious relationships. More than a few have ended ugly. Uglily. Whatever. Our guess is that you're a really fantastic girl who doesn't really know what she wants, and you've broken a few hearts as a result. You fall for people easily, and you enjoy the feeling of falling in love, but once you're there, either boredom or the old "grass is greener" syndrome sets in. The mind wanders, and with it goes the flesh. And then the toiletries. We know you're not the classic "love 'em and leave 'em" type, at least not in a purely sexual sense. You have too many serious bonding tendencies for that. But even though you're theoretically looking to settle down, you don't settle long on one person. "Serial monogamist" is probably something you hear a lot. "Emotionally loose" is another way to put it. To the poor guys eating your dust and sniffing your panties, it doesn't really make much difference. Of course, it's not really your fault that people get hurt. You have every right to move on when you choose. Your exact female opposite: The Intern Deliberate Gentle Sex Dreamer Always avoid: The Backrubber (DGSD), The Gentleman (DGLM) Consider: The Vapor Trail (RBLM), someone just like you

Link: The Online Dating Persona Test | OkCupid - personals | Dating My profile name: : kukimuki03

be careful what you wish for because you just might get it

siin see nüüd on. täiesti käega katsutav. midagi, mida ma olen juba detsembrikuust saadik soovinud.

aga ma ei ole õnnelik. vähemalt praegu.

ainult hirm on.

kopkopkopkopkop

sügis on käes. aasta tagasi hakkasin ma magistris käima. käisin seal kokku kuni detsembrikuumuse alguseni. nüüd mõtlen, et kas peaks veel äkki kähku paberid EHIst välja võtma. või ootama kuni mind väja visatakse.

mu ülemine naaber on obviously hakanud mingit meeeletut remonti tegema. hoolimata sellest, mis ajal ja kui palju ma kodus viimasel ajal viibinud, siis koguaeg seal keegi kopsib.

ja seda ka, et saime eile "Soovide puu" esimese võttepäevaga hakkama, selle auks pidasime boheemis ühe kräu ka. nüüd ootab ees üks unenäoline nädal selveris, kus hommikusöök on õhtul kell 22.00.

blah.

hull päev!

tegin just oma elu esimese stundi - lihtsalt piltilusa kukerpalli rattaga.

see on see on see

udune

hommikul rõdul seistes tundus, et olen sattunud kuskile sügisesse ilma. ainult, et isegi pidzaamas oli palav seal seista. kõige jaburam ilm maailmas.

ruja oli supersupersuper. kuulub samasse klassi julia ja kuningas ubuga.

vaatasin enda septembrikuud ja tean juba ette,et olen ülebuukitud. kahju on öelda fluule, et mul pole aega teda siin hostida, kuid pean vist seda tegema. töönarkomaan. jeesh, that's me.

ootan 6. septembrit. siis lähen lennujaama ja saan teada, kas mu viimased 10 kuud on olnud üks suur unenägu või hoopis ma polegi seda ettekujutanud ja see ongi niinii päris nagu see siiani tundunud on. see pärispäris, mis pole lasnud mul mõnel pühapäeval suurest kurbusest voodist välja tulla. või see pärispäris, mis lasi mul meeletusehoos üheksaks tunniks stockholmi lennata. või see pärispäris, millepärast terve juunijuuuliaugusti tundsin ennast maailma kõige ükskikuma inimesena. või see pärispäris kellega mu detsembrijaanuariveebruari ööd olid kõige lühemad ever. see pärispäris, kes esimest korda ütles mulle, et meil oleks maailma kõige ilusamad lapsed. see pärispäris kellega olen ilmselt kõige rohkem üldse telefonis rääkinud. see pärispäris, kelle olen endale nii sügavale naha alla ja seljaajusse pugeda lasknud, et nüüd lahti laskmine on nõnda uskumatult teravalt valus, et ma olen soovinud, et seda kõike kunagi juhtunud ei oleks...

augustilaul

ehk siis. mul oli täna halenaljakalt halb päev. hommikul kraapisin kiiruga elutoa põrandalt kõiki eluks vajalikke pabereid kokku ja millegipärast oli üks klaasikild mu vaiba paksu karva sees peidus, millega ma käe lõhki tõmbasin.... haava polnd ollagi, aga verd lahmas. no ja siis kukkusin ma oma sõidueksamilt läbi. no ja siis helistasin eesti raudteesse, kust mulle teatati, et nad ei saa meile võteteks vedurit anda. no ja siis raius mulle meie kunstnik nagu rauda, et tal on vaja enne seda kui ta kostüüme otsima läheb, et me teeksime mingite poodidega sponsor diilid. ja siis helistas mulle üks hea kolleeg, keda olin mõned nädalad tagasi tööle tahtnud võtta, kuid teatud asjaoludel läksid asjad teisiti ja ma unustasin talle öelda ja ta ise ka ei tundnud huvi ja siis täna hommikul saatsin smsi, et sorry, et teistmoodi läks. ja tema muidugi helistas selleks, et öelda, mis ta minust ja kogu sellisest asja ajamisest arvab. sel hetkel polnud isegi mitte lõuna veel käes ja lihtsalt lained lõid üle pea kokku ja ma hakkasin suure häälega oma laua taga nutma, mille peale pool kontorit kohale jooksis seda imeasja vaatama, sest osad neist on ikka siiani veendunud, et ma olen see, kellel on alati kõik tiptop ja et ma ei pane kunagi pange ja oskan kõike jube hästi ja alati õigesti teha. oh well. nädsis.

päev muidugi tormas täiega edasi. koosolekud, värgid, asjad. päris hull on see kõik. jah. võtted hakkavad 10 päeva pärast. natuke on kontides kõdi, et lõpuks ometi. ja natuke on tüdimust ja tunnet, et... tahaks kuskile heaga plehku panna. näiteks katsile külla. või saschale. või võiks fluuga näiteks prahas kohtuda. ja muidugi peab hulludelt päevadelt ostma odavad piletid marisega kuskile teisele mandrile.

üllatusega avastasin täna, et maksan juba mitmendat kuud oma õppelaenu tagasi. üle 800 krooni kuus. ja seda ka, et see lahkub mu kontolt eriti jabural kuupäeval. 16. no mis mul küll arus oli, kkui ma kunagi ammuammu 1. kursa tudengina 16 kuup selleks tagasimakse päevaks panin? eniveis. suure hulga töö juures on alati hea see, et see toob kaasa ka natuke suuremad rahavood. mis tähendab, et reaalselt võibki mõelda nende reiside peale. ja arvuti peale. ja sellepeale, et kuu lõpus on arvel rohkem kui 33 krooni.

et mitte manduda loen suures koguses raamatuid. igas asendis igal ajal.

ja kõige suurem saladus, mis ma üle pika aja avastanud on see, et.... kui õhtul kell 10 magama minna, siis uni läheb iseenesest pool kuus hommikul üle. ja siis on hea tunda, kuidas raskus jäsemetest järjest taandub ja saab peaaegu selgete silmadega dushi alla minna. on aega hommikul lehti lugeda ja hommikust süüa. ja siis pool 8 kodust lahkuda.

äkki hakkangi vanaks jääma? samas.... heast kräust ei ütle ma ikka ära. pigem ei viitsi ma enam asju poolikult teha - kui kräu siis kräu. kui ninnunännu, siis ninnunännu. ja kui tudu siis tudu.

lisaks kõigele muule olen ma hakanud rohkem imestama kui varem. inimeste ja arvamuste üle. täna tööl avaldas firma omaniku poeg tõelist pahameelt selle üle, et soome pole ametlikul tasandil gruusa invasiooni kohta ühtki märkust teinud. et me oleme paremad kui soomlased sellepärast. kulm kerkis. pärisin, et mis siis soomlased tegema peaks. hetkeks poiss kokutas, kuid siis jätkas sama vana rida - et soomlased on igavesed reeturid ja passivistid. wellwell. mulle on alati meeldinud need suured poliitikaarmastajad, kellel on palju öelda hoolimata tõsiasjast, et nad teemast suurt midagi ei tea. vähemalt muie on ka terviseks.

sügis lööb ikka täiega sisse. reede õhtul ootasin lilleküla peatuses rongi, et marisega hunti minna ja kuulsin, kuidas rohutirtsud laulsid. ja mul tuli tartu kodu igatsus peale. sest siin ei laula mul keegi aknataga. aint lennukid lendavad ja merikajakad kaebavad.

terve suve olen ma pmst augus olnud. nüüd on tunne, et mul on lõpuks ometi tekkinud soov sellest august välja ronida. isegi tundub reaalne. aga ma ei kiirusta. muidu võin veel tagasi kukkuda.

breakfast in bed

viimastel nädalatel olen ainult tööd rabanud, autokoolis käinud ja oma hüsteerilist õpetajatkannatanud ning villega maid jaganud. kokkulahkukokkulahkukokkulahku. selle lahku võib sealt vahelt vaat, et ära jätta, sest igakord, kui me reaalselt sellesse punkti jõuame, et üks peaks telefoni ära panema, siis....käib kuskilt mingi krõks läbi ja me muutume ekstra ninnunännuks. kogu see tümitamine, mis mind ennast juba peaaegu, et tuimaks klombiks muutunud on lõi üle mitmemitme aasta jälle allergiana ka välja. silma- ja suunurgad on lillad ja ajavad nahka. igatahes otsustasin eile hommikul, et .... ma ei saa enam niimoodi edasi minna. ma ei taha kedagi näha ega kellegiga rääkida. välja arvatud ville. ja see ei ole okei. ja siis läksin kalevisse. pärast tundi ujumist ja sauna tuli kuskilt mingi väike sädemealge tagasi. kui märtsis ennustaja juures käisin ütles ta, et ma pean selle mehe maha jätma ja alles siis kui ma tast lõplikult üle saan, siis saan ma õnnelikuks. igatahes tekib mul absoluutselt iga kord kui ma temaga räägin tunne nagu ma lihtsalt tahaks, et ta oleks minu kõrval ja mulle toeks, kui ma kõiki oma hulle plaane teoks teen. aga eile jõudis natuke kohale. selleks,et ma üldse oma ideede teostustega kuskile jõuaksin pean ma suutma ikka ise nende eest kõige rohkem seista ja mitte halada kellegi kaotuse pärast, keda päris päriselt pole mul kunagi olnudki.


vähem hala ja rohkem tegusid.

hommikusöök voodis on ka üksi mõnus.

another one finished

It always fascinated me how people go from loving you madly to nothing at all, nothing. It hurts so much. When I feel someone is going to leave me, I have a tendency to break up first before I get to hear the whole thing. Here it is. One more, one less. Another wasted love story. I really love this one. When I think that its over, that I'll never see him again like this... well yes, I'll bump into him, we'll meet our new boyfriend and girlfriend, act as if we had never been together, then we'll slowly think of each other less and less until we forget each other completely. Almost. Always the same for me. Break up, break down. Drunk up, fool around. Meet one guy, then another, fuck around. Forget the one and only. Then after a few months of total emptiness start again to look for true love, desperately look everywhere and after two years of loneliness meet a new love and swear it is the one, until that one is gone as well. There's a moment in life where you can't recover any more from another break-up.

2 days in paris

c'est samedi!

esimesed märgid vanaks ja konservatiivseks saamisest - mulle meeldivad mu nädalavahetused sellistena, et ma ei võta töökõnesid vastu ja ei mõtle ennast järgmise nädala ülesannete vahele ette. eile öösel enne uinumist suutsin endale juba esmaspäevaks kukla nurgas tekitada mingi meeletu to-do listi.

kummaline on see, et mina, kes ma olen tõesti jube palju kordi folgil käinud ja see aasta ei läinud ei tunne ka mingit puudust. viimastel aastatel oli see üritus kuidagi.... mai tea. muutunud. läinud oleksin ainult liina pärast, kuid pärast natukest mõtlemist taipasin, et see on ju talle elu kõige kiirem aeg ja seega pole mul mõtet pushida.

käisin eile esimese suveetendusena romeot ja juliat tartu toomkiriku varemetes vaatamas. ja etendust läksin vaatama mõttega, et noh... see ju iseenesest kilšee j a ega sealt mingit suurt kunsti ei tule, siis..... rasmus, ursula, joost tegid ülihea rollid. juunis töötasin eesti meeste laulude peal ja kuigi see oli iseenesest väga powerit täis ja nii edasi, siis kuidagi suveetenduseks ma seda ei lugenud. nüüd ülejärgmisel nädalavahetusel lähen viinistussse keiserlikku kokka vaatama. ja samal päeval on tartus taarka esikas.... peab ennast kuidagi jagama ja mõlemale jõudma.

mis ma siis oma suvega peale olen hakanud? esimest korda elus täispikka mängufilmi tootmisjuhina ettevalmistanud. võtted hakkavad meil augusti lõpus. hulgaliselt reklaamipakkumisi tootnud. autosõitu harjutanud ja tahaks loota, et suve lõpuks on mul ka load käes. ülemere telefonikõnesid pidanud ja selle üle kordamööda masendunud ja vaimustunud. ka selle asja tulemus peaks suve lõpuks selge olema. liiga palju kordi vanalinna tänavatel varahommikuti ringi kakerdanud. jääveini ja siidrit joonud. õppinud, et vaarikarumm on puhas mürk. lugematu arv kordi tutvustanud erinevatele sponsoritele ja nõuandjatele filmi tutvustanud. rohkem kui kunagi varem kopli ja mustamäega tutvunud. hostinud saschat ja oodanud flaviat. palju raamatuid lugenud ja filme vaadanud. 5 korda ujumas käinud. prosecco avastanud. oma järgmise aasta suurt reisi planeerinud. kallistanud ja musitanud.


aga sügis tuleb seekord teistmoodi.

i need assistance

njah.

ehk siis. mulle meeldib challenge. aga mulle ei meeldi kaos. ja mulle ei meeldi see, kui inimesed mugavuse pärast ei lase mul sellest kaosest korda lüüa.

kes ütles, et peab lihtne olema?


ja mis siis, kui mulle meeldib süsteem?

100 aka i love my job!

jeeshjeesh. ma mäletan, umbes nii jaanuaris, kuidas ma olin hulluks minemise äärel ja lihtsalt rääkisin iseendaga :" i love my job, i love my job, i love my job!"

wellwell. seekord päriselt. käisime täna õhtul võttekohta vaatamas. kalev spa. ja noh. ega me siis ainult vaatamisega ei piirdunud;)




parim pühaba üle pika aja!



mulle meeldib see orkuti funktsioon, et sa näed, kes sind vaadanud on. vahel on päris üllatav. ja mõtlema panev. ja tore teada, et keegi oootamatult sind ikka kuskil kuklas mõlgutab.

nädalavahetustest rääkides.... eelmisel aastal tallinna kolides arvasin, et mu überkräu ajad on läbi. kevad on olnud ülikhuul ja kräutada võib ikka veel tükk aega:P

ja üleüldiselt mõtlen, et.... kui kuskil hinges närib kahtlus, et millegiga hakkama ei saa, siis vist peaks ära ütlema?

ühe jah'iga vist müüksin ennast vabatahtlikult vangi. ma ei suuda otsustada. ja kardan otsustada. liiga keeruliseks olen ma oma elu juba teinud.

there is a reason why we would never become a couple.... we are just too perfect together

jube vastik on ilusa ilmaga toas passida ja tatistada ja palavikutada.

eelmisel neljabal tuli mulle külla sascha, kellega me kunagi bordoos hängisime. üliüliülitore vahva ja kõik muud mitte nii pealiskaudsed ilusad sõnad. nüüd kevadel pärast itaalias käimist olin tema juutes berliinis ka paar päeva ja meil tekkis plaan järgmisel kevadel kuu-ajane reis itta teha. rongiga moskvast pekingisse, vahepeatustega siberis ja mongoolias, kui võimalik siis sealt edasi läbi põhja-korea vladivostokki, kui viisat ei saa, siis hong kongi, kus ta sõber elab. unistusedunistused. igatahes nüüd me juba jõudsime konkreetsemate teemadeni reisi suhtes. ehk lähebki õnneks? igal juhul oli temaga ülitore ja eestisse lubas ta varsti tagasi tulla. eile õhtul lennujaamas kui pidi tadaa tegema hakkasid isegi hetkeks silmad läikima. Sascha on nagu mu vanem vend, keda mul kunagi olnud pole. ja temaga rääkida ja olla on lihtsalt nii lihtne ja tore.

eile tööl olin nagu kuu pealt kukkunud, reede öösel sain külma ja nüüd tatistan siin.

aga nüüd lähen loen schindleri nimekirja ja vaatan atonement'i.

oojaaa. keira knightley on imeilus.

eriti meeldib ta mulle coco mademoiselle'i reklaamis. ma olen ise ka coco tüdruk.




ja lõpetuseks üks teine video veel, mis mulle tohutult meeldib... ehk teab keegi kes selle režissöör on?

imeilus

naljakas kuidas samal ajal saavad asjad olla nii head ja õõvastavad, ilusad ja kurvad, halvad ja veetlevad ja nii edasi. viimasel ajal on kõik olukorrad ja inimesed kuidagi nii vastuolulised, et tekib juba tunne nagu köietantsijal.

kurb on. kogu mu selle kevadine iluselu illusioon on kokku varisenud ja nii ma vahin neid kilde ja ei suuda ära otsustada, kas panna nad kohe prügikasti või oodata augusti lõpuni. valu vaigistamiseks, raban tööd, teen kõvasti autokooli, raban veel tööd, loen raamatuid, vaatan filme, joon sõpradega ja väldin reaalsust.

ma lihtsalt ei oska neid asju kuidagi nii teha. et hinge ei hakka. ja ma ei oska kuidagi kergesti lahti lasta. ja siin ma nüüd olen. tean ja ei tea ja kardan ja ei karda ja kõige rohkem tahaks lihtsalt ennast ja teda reaalsusest ära lõigata ja kuskile teise maailma otsa ära põgeneda, kus keegi ei näitaks hiljem näpuga.

taevas

olen mõtetega ära. ei tea kuna tagasi tulen. või kas üldse tulen. keeruline on viimasel ajal. kõik vabad momendid on kuidagi täiesti talumatud.

tahaksin kõik endalt ära võtta kõik momendid kui mõistus ise jalutama võib minna ja teen hoomamatutes kogustes tööd.

kohustuslik osa iga tüdruku suureks kasvamisest

i like......

mmmmm... eesti valge suvi on imekhuul. uskumatult ilus.

elu veereb jälle turbokäigul. who konverents andis sellele nädalale mingi naljaka vürtsi juurde.

muidu on überüber töö, filmreklaamreklaamfilm. uskumatu, et vaid mõned nädalad nõnda vähe teha oli.:P

ja uus maasikatükkidega shampus on selle suve jook!

tore päev tore päev

Laud on lilli täis ja bossid kinkisid eriti khuuli raamatu....

Sünnipäevad on toredad:)

elu õppetunnid vol. nooone knows

et saada vilekoori kanna lühikest seelikut.

et kõik naised sind vihkavad pilguga vaataksid kanna ka lühikest seelikut.

et ennast selle juures hästi tunda kanna võrksukki.

jee.

minu eile õhtune saavutus.

lähen katsetan seda nüüd oma kolleegide peal.

i knew better

on mõned asjad mis jäävad looop'ima. argipäeva inferno. kombed. patternid. mallid.

ilma põhjustea. vahel see on naljakas. või rituaalne. või suvaline. nii suvaline, et märkad seda alles tagant järgi mõeldes. vahel kurb. tüütu. pingeline.

ükskõik kui mitu korda ma olen oma elust otsustanud sellised igandid koos tolmurullide, pesemata nõude, hambaidpesematamagamaminemiste, junkfoodi söömise ja muu sarnasega välja rookida, siis on see hullem kui umbrohi ja hakkab uuesti ja jälle oma elu elama. ja jälle... ja jälle...

sest ma lihtsalt ei suuda osadele asjadele selles rattas "ei" öelda.

täna öösel ja homme hommikul on üks suur "ei" aeg. aga ma ei suuda. ma ei taha. selles ongi see probleem... kuidas ma suudan endast ära lükata/lõigata/ära kaotada inimese ja lihtsalt emotsioonitult edasi minna, kui ta on mulle lihtsalt nii luude ja kontide vahele pugenud, muudest organitest rääkimata. ma lihtsalt ei taha. ja ei taha aru saada ka, miks peaks. või noh. mikrotasandil läheb see jutt mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. aga kuskil kuklas istub see inimene sama kindlalt, kui eile, üleeile, 2 nädalat tagasi, veebruaris, oktoobris.

hull.

väikelinn. perifeeria.

viimase kuu sündmusi ei oska ma muud moodi iseloomustada. vbl ma olen liiga ära kodustunud ja hängin ainult ühtedes samades kohtades. aga samas. muid kohti ju nagu polegi. ei saa enam isegi poodi minna ilma vähemalt korra tere ütlemata. kummaline. ainult aasta on möödas. ja sellest pool sõitsin ma ainult autoga kodu ja võttekoha vahet. kiiresti on see juhtunud.

üldiselt on hullumaja. nii lohvalt võetud eesti meeste laulude projekt tõmbas mind nädalaks endasse, kõik muud asjad jooksid kokku ja üldse on sellele kulunud ülemõistuse rohkem aega kui ma planeerisin. õnneks on veel 3 etendust jäänud. st. reede õhtuks olen sellest painajast vaba. autokool istub ka kuklas ja koputab. kella kaheksased estonia eest stardid on ikka... hmm... arendavad. kuigi vaikselt tekib juba arusaam ja tunnetus, mida, kuna ja kus teha. ja tegelikult on ju päris töö ka. kuigi viimasel ajal on ainult sellised nn. unistuste projektid a la tehke meile selles reklaamis pudelikork roheliseks tüüpi asjad. taamal laiutab üks lühikas ja üks feature. need annavad lootust.

enamasti tahaks lihtsalt toanurka kerra tõmmata, kaasaostetut sushit süüa ja raamatut lugeda. ületöötamine? vbl... ma lihtsalt tüdinen kõikidest asjadest nii kiiresti ära ja ei suuda pidevate kohustustega tüütustega kuidagi hakkama saada.

ja kallil lõppeb ka kohe rootsis töö. ja meie romanss saab läbi. vähemalt mõneks ajaks. eks, siis..... que sera sera. kurb on küll. see on isegi vähe öeldud. näen juba seda suurt auku, mis mu elus laiutab.

ilmselt sellepärast ma orgunnisin endale terve juuli kuu 4 korda nädalas toimuvad pransa intensiivkursused.

muidu on lootust. elul ja tööl ja ideedel. ainult armastusega on nii nagu ta on.

naljakas, et kui inimene muidu kardab asju, mida ta ei näe, siis armastust(mis on vahel käega katsutav) on üliidealiseeritud.

all I need is.... time?

mul on jube järsku mingi hull väsimus tulnud. Selline, et õlapealsed on koguaeg valusad. Hommikul ärkamine on valuline. Mõtted silkavad ringi ja keskendumisega on raskusi. Emotsioonid jooksevad ka seinast seina. Rahutus istub kuskil luudes samas.

Varsti tuleb sünnipäev, aga tunnet nagu juuni oleks käes ei ole. See aasta on esimene 15 aasta jooksul, kui mul ei tulnudki suve algus kooliaasta lõpuga.

Maris ja Omar tuvastasid, et ma olen töönarkomaan. Olen seda nüüd enda sees loksutanud ja analüüsinud ja olen jah. Aga ma ei leia ka, et see kohutavkohutav oleks. ma armastan seda, mida ma teen, niiiniii väga, et ma ei oskaksi muudmoodi oma tööd teha. Ma pole kunagi millessegi leigelt suhtuda osanud. Eile õhtul Martiinaga Toompeal jalutades nentisime mõlemad, et.... tunne on nagu inimesi kaoks enda ümbert koguaeg. Aga sel puhul ma lihtsalt mõtlen, et järelikult me ei olnudki nii olulised üksteise jaoks, muidu oleks ta ju alles. Ma ei ütle, et inimesed peaksid minu järgi jooksma, kuid mul oleks ülihea meel, kui sellest lihtsalt arusaadaks, et tuleb ette perioode, kus kogu mu elu on kuskil müstilisel võtteplatsil ööl ja päeval ja nii lihtsalt on. See ei tähenda, et mu ülejäänud elu mulle vähem oluline oleks. Üldse mitte, ma armastan oma kalleid ikka sama palju kui varem, kuid nüüd lihtsalt on mõned perioodid social life'i rikkamad kui teised.

suvi tuleb töine. töine ja tallinnane. ma puhkasin kevadel juba kuu aega ja näpud endal ka sügelevad, et saaks aga asju teha. Ja pealegi..... reisiplaane on nii palju, et peaks ikka hunniku raha teenima selleks, et need teoks saaks!

ainuke õudne tujurikkuja on see, et ma käisin esmaspäeva hommikul hambaarsti juures, kes mulle tuimestussüsti tegi ja pärast seda arutult mu suus rapsima hakkas. Mina muidugi ei tundnud midagi. Ka süst oli tehtud nii hästi, et ma ei tundnud pool päeva isegi oma kõrva. Igatahes. täna on juba neljapäeva hommik ja ikka veel on mu parem alumine lõualuu ülivalus ja ärapaistetanud. ja ta ainult vahetas täidist!


aga.... tahaks midagi lugeda. hetkel kodus olevad raamatud olen kõik läbilugenud ja erialast loen nagunii koguaeg, aga... midagi eriti spetsi ilukirjanduslikku tahaks lugeda....

õhk on uudiseid täis!

jälle on käes aeg, kus puhtsalt selleks, et ma ennast üle ei buukiks pean märmiku abi kasutama hakkama. Iseenesest põnev ja tore, samas närib kuskil seljaajus ikka kahtlus, et... no kurat, mis siis saab kui ei jõua? aga jõuab. usun endasse. ainult autokooli pärast süda kripeldab natuke, avastasin järsku, et ma pean hiljemalt kuu aega pärast kooli teooriaeksamit ka oma sõidueksami ära tegema, aga mai tea kas ma jõuan...?:( ei taha uuesti seda teooriat küll teha, see maksab ka ju veel.

ideid on jalaga segada, asju mida tahaks teha ja inimesi, keda tahaks näha veel rohkem. selline tunne on nagu oleks ööpäev järsku kolm korda lühem kui tavaliselt ja asjad võtavad kauem aega kui varem.

põnev on igatahes. niivõrd põnev, et pesu jääb pesemata ja kodus süüa ka ei ole.

ja üllatusi on ka iga päev, alati siis kui kõik tundub juba täiesti lootusetu olevat, juhtub midagi, mis veenab, et.... päris nii ka tegelt ei ole;)

raporteerin!

Täna oli minu 4 sõidutund ja ma sõitsin esimest korda 2-realise ringtee peal ja mööda Sõpruse pst'i TTÜ juurest väikeste haakidega(et saaks ikka harjutada suunanäitamist,kohalt võttu, käiguvahetust ja pööramist samal ajal) kristiine keskuse parklasse! wohoooo!:) tõusult sõidu alustamisel ei surnud ega hüpanud ka auto! :)

esmaspäeva hommikul

kas pole kummaline, et eile võitis seekordse Cannes'i filmifestivali kuldse palmioksa film nimega "Klass"?


Ilmar Raag tabas ilmselt trendi varem kui arvatagi oskas.

liim

nädalavahetused on nagu liim nädalate vahel. mööduvad viimasel ajal väga seiklusrikkalt ja kähku.

või noh. jah. lihtsalt kes ignes murphy seadused välja mõtles ei pidanud olema geenius, aga piisavalt nupukas, et lihtsalt raha teenida faktiga, et asjad lihtsalt iseenesest nii kujunevadki. reedel. jalutasin töölt koju, tegin süüa, õmblesin ja siis ütlesin marisele telefonis, et raudpoltkindlalt ma olen hiljemalt kell 2 kodus. noh. ja siis me koperdasime kõige pealt madala tänavale ja sealt hollywoodi. ma polnud hollywoodis varem käinud. no ja ainuke põhjus, mis mind nii tõmmata suutis oli slide. ja tõele au andes.... nende uus muusika on ikka parem kui varasem. ülikhuul oli oma vanu kooli kaaslasi näha... ja nende hulgas ka vanu hullumeelsusi nagu plätumees. tema ülikarvast(ilmselt ta enda arvates ülikhuuuli) nägu nähes mõistsin, et sellel oli põhjus, mis midagi välja meil ei tulnud. no ja siis otseloomulikult oma kõige vanemates ja mugavamates riietes jalutasin otsa ka oma viimasele segadusele. pealaiali otsas ja suust ei saa sõnagi. kallistada oli hea küll. aga siis oli ka aeg põgeneda. hurjuhhh! sellele järgnes noku koos miljoni vana tuttavaga. no ja edasi siis klassika - levikas!. mille ees kohtasime marisega üht azerbaidzaaaaani, kes alustuseks teatas meile, et on ameeriklane(st. lõpuni ta identiteedist polnud võimalik aru saada) ja siis küsis, et mida ma tema riigist teame ja et kas me arvame, et oleme temast paremad, sest me oleme eestlased. ohwell. liiga keeruline nii varase hommiku jaoks. siis seadsime sammud allani ja kerstini korteripeole, aga poolel teel sai jaks otsa ja istusime vene saatkonna ette maha, kust meid valvurionu viisakalt ära ajas. seejärel veendusime, et tallinnas on hommikul kell 4 võimalik süüa saada ainult toiduplatsilt...... järgmine päev nagu sellest jutust aimata võib oli juba nagunii raisus. pärast esimest ärkamist kolisin rõdule päevitama ja panin kella iga tunni tagant helisema, et ikka ühtlaselt saaks. ja õhtu poole ostsin poest omale preili smilla lumetaju ja kõiki segajaid ignoreerides oli see mul täna kella 12ks päeval läbi. ülihea raamat. tõesti. no ja tänane programm nägi eiie sõitu elektrirongiga nõmmele ja kirbuturgu, siis toiduostmist ja vanakal tsillimist jalutuskäiku rahumäel ja nüüü peangi kinno jooksma;)


ja nädalavahetustega on sama, mis liiminuusutamisega. neist jääb sõltuvusse. raudpoltkindlalt.