pühapäev, 7. september 2008

siis kui räme ilm oli.

kallim käis külas. reede õhtul tuli ja nüüd täna õhtul läks. see vist oli küll elu kõige kiirem nädalavahetus. reede õhtul oli närv. närvitsesin lennujaamas üksinda pärast seda kui hansu ja andero ja sämi ära olin saatnud. nojah. ja siis ta tuligi. oli isegi rootsimaalt kimbu roose kaasa haaranud. noja siis loomulikult tõi mulle nii palju kommi, et ilmselt enne jõule mind magusapuudus ei kimbuta. ja närv kadus ära. jalg ka enam ei tõmmelnud. tulime taksoga koju ja rääkisime poole ööni juttu. mina muidugi olin kohe pooleldi kreenis, sest need hullud selveri ööd(eriti see viimane - kreeeeeeisiiii) olid mu nõnda läbi tõmmanud, et.... hommikul vara poole kaheksa paiku ärkasin selle peale, et ta mind pingsalt lihtsalt vaatas. sest talle meeldib magavaid tüdrukuid vaadata, vastatas ta. nojah.

tegime koos kõiki toimetusi,rentisime auto, käisime minule õppesõitu tegemas, paadis söömas(üliüliüliüliülihea) ja poes. poes ma juba väsisin nii ära, et hakkasin peaaegu jonnima. aga siis saime koju jäime elutoa põrandale magama. hommikul kell 4 ärkasin rämeda kõhuvalu peale ja millegipärast ärkas ta ka üles ja siis me istusime kahekesi ja valutasime mu kõhtu. eks ole. järgmine hetk ärkasin kell pool 12.

nüüd tulin lennujaamast. ja ei teagi, mis edasi saab. sest vaatasime oma kalendreid ja selle aasta sees on veel umbes 4 võimalust, et me üksteist näeksime reaalselt. samas pole mul kunagi üldse kedagi nii mõistvat ja head olnud. ta loeb mu mõtteid lennult ja hoolitseb nagu keegi kunagi pole hoolitsenud. nüüd küsimus ongi selles, et.... kõik kõvast kivist me mõlemad ikka oleme. ja et kui mina pean nüüd mingi otsuse tegema, mis meist edasi saab siis.....


keegi ei tea.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

kuule kas see blogi on ainus reaalne võimalus sinuga kuidagigi ühendust saada? :)

eXTReMe Tracker