neljapäeva hommikul kell 11

kummaline on see, kuidas siis kui asjad üldse kõige rohkem pekkis on tekib mulle sisse mingisugune imelik rahu. ja pool sekundit pärast seda idee ja süsteem, kuidas nüüd see asi ära lahendada. viimasel ajal on mul tihti tunne, et ma tahaks, et keegi mulle ütleks, mis on õige ja mis on vale ja kuidas tehakse ja kuidas mitte. seep see ongi, mis mu ajaloo õpetaja 8.klassis ütles. et tuleb õppima eraldada olulist ebaolulisest.

see nädal on hullumeelne, järgmine ka. oleme juba 3 ööd selveris filminud ja need on kuratlikud. mitte nii kuratlikud, kui minu detsember ja jaanuar, aga omal kombel jälle selline tüütu õudus, mis ei taha kuidagi lõppeda. sest tänase öö veedame me veel seal. ja järgmisel nädalal veel 2 ööd. öösiti töötamisel on üks viga - mina pean päeval ka asju ajama ja see oluliselt vähendab minu uneaega. praegu istungi õnnelikult oma 10 tunni unega alates esmaspäeva hommikul kella 9st.

aga ma tohutult armastan meie meeskonda, kes iga öö platsil on. mõnda neist võib nõrgaks lüliks pidada, kuid üliselt üks parimaid tiime, mida ma kunagi näinud olen.


ja tegelikult on kõik ju hea:)