sädemed

täna öösel vastu homset jääme ilma ühest tunnist, mille kevadel jälle tagasi saab.

armastan seda kodumaist sügist. eriti armastan seda aega, mis veel tulemas - kõlekoledat novembrit, kus lund veel pole, aga puudel lehti pole ja tuul lõikab.

mul on tekkinud nagu mingi mull või ekstaas sellest tundest, millega viimased kuu - poolteist iga päev ärkan. nagu oleks mingi vati tüki sees. teadmine, et seee ongi see elu(sest tööks oleks seda tobe kutsuda:P), mis ma tahan ja mulle isegi makstakse selle eest, on tekitanud olukorra, kus ma päris õigesti enam ei suuda arusaada, mis on töö ja mis ei ole. ning kindlasti kohe viibin ma selles poolreaalses ja pooleldi välja mõeldud maailmas liiga palju. aga samas on see nagu vesiliiv. mida rohkem rabeled, seda enam sissevajud. kui nüüd see " klassi" pilootosa tegemine lõppeb, siis võtan aja maha ja üritan ennast selles isemoodi seisundist välja tuua. tahan rääkida jälle poole ööni putini venemaast ja tai riigi nation-buildingust. arutada kõik küla kõlakad läbi. ja lihtsalt olla nende inimeste lähedal, kelle kogemata selles suures kutsikavaimustuses järjekordselt hooletusse olen jätnud(jah, ma tean, et te seda blogi loete).

jouni rääkis mulle loo sellest, kuidas ta hollywoodis mingite kursuste käigus sai tuttavaks produtsendiga, kes tegi aastas 1 filmi ning enne selle võtteperioodi algust tegi oma kallitele nn. lahkumispeo. kaalun varsti sama traditsiooni tekitamist enda ellu.

Lihtsalt kõik need filmide võtteperioodid on niinii sündmuste ja emotsioonide rohked, et mõnikord elad ühe võttepäeva jooksul läbi niivõrd palju kui tavaelus võib-olla nädalaga. Ja nii jääbki kogu päris elu kuskile kaugele ja uduseks ning perekonnaks-armsamaks-sõpradeks saavad need samad inimesed, kes sinuga koos peavad läbi selle sama põleva rõnga hüppama.

Aga ühel hetkel tekib soov neid päris inimesi ka näha. ja lihtsalt tänavaid. käia riides nagu normaalne inimene ja lasta peal puhata pidevast filmirežiimist.

Beaware! Kõik, kes arvasid, et neile võiks see postitus suunatud olla, saavad õige pea mult ka tavapäraselt hädise telefonikõne, milles ma kõik patud omaks võtan ja kutsun teid hängima. Tulge siis ikka.