breakfast in bed

viimastel nädalatel olen ainult tööd rabanud, autokoolis käinud ja oma hüsteerilist õpetajatkannatanud ning villega maid jaganud. kokkulahkukokkulahkukokkulahku. selle lahku võib sealt vahelt vaat, et ära jätta, sest igakord, kui me reaalselt sellesse punkti jõuame, et üks peaks telefoni ära panema, siis....käib kuskilt mingi krõks läbi ja me muutume ekstra ninnunännuks. kogu see tümitamine, mis mind ennast juba peaaegu, et tuimaks klombiks muutunud on lõi üle mitmemitme aasta jälle allergiana ka välja. silma- ja suunurgad on lillad ja ajavad nahka. igatahes otsustasin eile hommikul, et .... ma ei saa enam niimoodi edasi minna. ma ei taha kedagi näha ega kellegiga rääkida. välja arvatud ville. ja see ei ole okei. ja siis läksin kalevisse. pärast tundi ujumist ja sauna tuli kuskilt mingi väike sädemealge tagasi. kui märtsis ennustaja juures käisin ütles ta, et ma pean selle mehe maha jätma ja alles siis kui ma tast lõplikult üle saan, siis saan ma õnnelikuks. igatahes tekib mul absoluutselt iga kord kui ma temaga räägin tunne nagu ma lihtsalt tahaks, et ta oleks minu kõrval ja mulle toeks, kui ma kõiki oma hulle plaane teoks teen. aga eile jõudis natuke kohale. selleks,et ma üldse oma ideede teostustega kuskile jõuaksin pean ma suutma ikka ise nende eest kõige rohkem seista ja mitte halada kellegi kaotuse pärast, keda päris päriselt pole mul kunagi olnudki.


vähem hala ja rohkem tegusid.

hommikusöök voodis on ka üksi mõnus.