neljapäeva õhtul

et siis peaksin praegu omale piduriided selga ajama ja meie kunstniku juurde pittu minema. mu ema juba naerab, et mul on iga päev pidu. üllatavalt pidude rohke on see meie 10 päevane võtteperioodi küll - täna on juba kolmas.

aga kuskil kuklas vasardab mõte, et miks ma üldse lähen, kui ma tegelikult tean, et mul on riiulis vähemalt 6 raamatut ootel, ekspress postkastis, tarvis oleks pushida marti, et reklaami saaks ikka homme hommikul betadele välja kirjutada, koristada ja pesu pesta, näha neid sõpru, kes ei tee filmi, vaatamata kinos vähemalt 3 hetkel jooksvat hea kuulsusega filmi ja üle kõige peaksin ma hetkel tegelema sellega, et mul oleks ikkagi ka detsembrikuu algul ikkagi millegiga oma arveid maksta. ehk siis kirjutama kirju, ajama asju, tekitama omale uude meiliaadressid, etc.... ja tegelikult hoopiski tahaks lihtsalt veeta tunde unistades ja uurides sellest ülikoolist, kuidas ma ikkagi ühel päeval väga minna tahaks. 24 h on selgelt liiga vähe ühes ööpäevas. ja igal hommikul ma magan sisse ja pean valima selle vahel, kas olla puhas ja lõhnata hästi või süüa hommikust.

ühesõnaga. kuna kõik mu režiimid on eniveis niinii sassis ja pea peal ja mõtted koguaeg hajevil, siis panen parem puiklemata need viisakad riided selga ja hakkan marianni juurde astuma. sest homme on ju ka päev ja päevavalguses paistavad alati asjad lihtsamad.



ehk siis kes veel ei teadnud, siis chopin oli mu pika muusikakooli õpingute jooksul minu lemmikhelilooja ja seda sama valssi harjutasin ma nii, et villid sõrmede otsas..... aga armastan ma seda ikkagi.