udune

hommikul rõdul seistes tundus, et olen sattunud kuskile sügisesse ilma. ainult, et isegi pidzaamas oli palav seal seista. kõige jaburam ilm maailmas.

ruja oli supersupersuper. kuulub samasse klassi julia ja kuningas ubuga.

vaatasin enda septembrikuud ja tean juba ette,et olen ülebuukitud. kahju on öelda fluule, et mul pole aega teda siin hostida, kuid pean vist seda tegema. töönarkomaan. jeesh, that's me.

ootan 6. septembrit. siis lähen lennujaama ja saan teada, kas mu viimased 10 kuud on olnud üks suur unenägu või hoopis ma polegi seda ettekujutanud ja see ongi niinii päris nagu see siiani tundunud on. see pärispäris, mis pole lasnud mul mõnel pühapäeval suurest kurbusest voodist välja tulla. või see pärispäris, mis lasi mul meeletusehoos üheksaks tunniks stockholmi lennata. või see pärispäris, millepärast terve juunijuuuliaugusti tundsin ennast maailma kõige ükskikuma inimesena. või see pärispäris kellega mu detsembrijaanuariveebruari ööd olid kõige lühemad ever. see pärispäris, kes esimest korda ütles mulle, et meil oleks maailma kõige ilusamad lapsed. see pärispäris kellega olen ilmselt kõige rohkem üldse telefonis rääkinud. see pärispäris, kelle olen endale nii sügavale naha alla ja seljaajusse pugeda lasknud, et nüüd lahti laskmine on nõnda uskumatult teravalt valus, et ma olen soovinud, et seda kõike kunagi juhtunud ei oleks...