augustilaul

ehk siis. mul oli täna halenaljakalt halb päev. hommikul kraapisin kiiruga elutoa põrandalt kõiki eluks vajalikke pabereid kokku ja millegipärast oli üks klaasikild mu vaiba paksu karva sees peidus, millega ma käe lõhki tõmbasin.... haava polnd ollagi, aga verd lahmas. no ja siis kukkusin ma oma sõidueksamilt läbi. no ja siis helistasin eesti raudteesse, kust mulle teatati, et nad ei saa meile võteteks vedurit anda. no ja siis raius mulle meie kunstnik nagu rauda, et tal on vaja enne seda kui ta kostüüme otsima läheb, et me teeksime mingite poodidega sponsor diilid. ja siis helistas mulle üks hea kolleeg, keda olin mõned nädalad tagasi tööle tahtnud võtta, kuid teatud asjaoludel läksid asjad teisiti ja ma unustasin talle öelda ja ta ise ka ei tundnud huvi ja siis täna hommikul saatsin smsi, et sorry, et teistmoodi läks. ja tema muidugi helistas selleks, et öelda, mis ta minust ja kogu sellisest asja ajamisest arvab. sel hetkel polnud isegi mitte lõuna veel käes ja lihtsalt lained lõid üle pea kokku ja ma hakkasin suure häälega oma laua taga nutma, mille peale pool kontorit kohale jooksis seda imeasja vaatama, sest osad neist on ikka siiani veendunud, et ma olen see, kellel on alati kõik tiptop ja et ma ei pane kunagi pange ja oskan kõike jube hästi ja alati õigesti teha. oh well. nädsis.

päev muidugi tormas täiega edasi. koosolekud, värgid, asjad. päris hull on see kõik. jah. võtted hakkavad 10 päeva pärast. natuke on kontides kõdi, et lõpuks ometi. ja natuke on tüdimust ja tunnet, et... tahaks kuskile heaga plehku panna. näiteks katsile külla. või saschale. või võiks fluuga näiteks prahas kohtuda. ja muidugi peab hulludelt päevadelt ostma odavad piletid marisega kuskile teisele mandrile.

üllatusega avastasin täna, et maksan juba mitmendat kuud oma õppelaenu tagasi. üle 800 krooni kuus. ja seda ka, et see lahkub mu kontolt eriti jabural kuupäeval. 16. no mis mul küll arus oli, kkui ma kunagi ammuammu 1. kursa tudengina 16 kuup selleks tagasimakse päevaks panin? eniveis. suure hulga töö juures on alati hea see, et see toob kaasa ka natuke suuremad rahavood. mis tähendab, et reaalselt võibki mõelda nende reiside peale. ja arvuti peale. ja sellepeale, et kuu lõpus on arvel rohkem kui 33 krooni.

et mitte manduda loen suures koguses raamatuid. igas asendis igal ajal.

ja kõige suurem saladus, mis ma üle pika aja avastanud on see, et.... kui õhtul kell 10 magama minna, siis uni läheb iseenesest pool kuus hommikul üle. ja siis on hea tunda, kuidas raskus jäsemetest järjest taandub ja saab peaaegu selgete silmadega dushi alla minna. on aega hommikul lehti lugeda ja hommikust süüa. ja siis pool 8 kodust lahkuda.

äkki hakkangi vanaks jääma? samas.... heast kräust ei ütle ma ikka ära. pigem ei viitsi ma enam asju poolikult teha - kui kräu siis kräu. kui ninnunännu, siis ninnunännu. ja kui tudu siis tudu.

lisaks kõigele muule olen ma hakanud rohkem imestama kui varem. inimeste ja arvamuste üle. täna tööl avaldas firma omaniku poeg tõelist pahameelt selle üle, et soome pole ametlikul tasandil gruusa invasiooni kohta ühtki märkust teinud. et me oleme paremad kui soomlased sellepärast. kulm kerkis. pärisin, et mis siis soomlased tegema peaks. hetkeks poiss kokutas, kuid siis jätkas sama vana rida - et soomlased on igavesed reeturid ja passivistid. wellwell. mulle on alati meeldinud need suured poliitikaarmastajad, kellel on palju öelda hoolimata tõsiasjast, et nad teemast suurt midagi ei tea. vähemalt muie on ka terviseks.

sügis lööb ikka täiega sisse. reede õhtul ootasin lilleküla peatuses rongi, et marisega hunti minna ja kuulsin, kuidas rohutirtsud laulsid. ja mul tuli tartu kodu igatsus peale. sest siin ei laula mul keegi aknataga. aint lennukid lendavad ja merikajakad kaebavad.

terve suve olen ma pmst augus olnud. nüüd on tunne, et mul on lõpuks ometi tekkinud soov sellest august välja ronida. isegi tundub reaalne. aga ma ei kiirusta. muidu võin veel tagasi kukkuda.