das goldene zeithalter

just selle muusika taustal olen ma alates esmaspäevast liikunud. narvas on selline koht nagu vana lagunenud tühi Gerassimovi nimeline klubi, mida pole ilmselt alates nõuka aja lõpust saati kasutatud, kus ofkoors puuduvad vesi ja soe ja elekter, kus on vaja, et koertega vene mehed meid valvaksid ja mis on lihtsalt üks kõigekõige khuulimaid (ja just nii ka kujundatud)interjööre, mis ma olen näinud. ainuke seos, mis mul veel mõne eesti kohaga tekkis oli kunagi ammu(enne renoveerimist) athena kino tartus. gerassimo on kõige stiilipuhtam stalinistlik tempel, mille värv võib küll kihiti haprana laest alla rippuda, kuid seintel on alles nn. suurte isade tsitaadid masinaarenduse jms kohta. saalis sees põrandat enam ei olnud ning kunstnike osakond oli seda veel rohkem üleskündnud ning läbustanud ning ehitanud väikesed saared/puust platvormid laudade ja külastajate jaoks. see muidugi aitas kaasa veel enam selle koha sõnumi edastamist - stripparid-ettekandjad-sodiaagitüdrukud pidid kõik selle konarliku ehitusprahti täis pinnasel oma 11-12 cm kontsadel seksikalt hüplema....

kõik see, mis juhtus esmaspäeval alates kell 16.00st kuni täna hommikul kella 8.00ni oli nagu üks vägaväga pikk unenäoline öö kõige jaburamate tegelaste ning õõvastava ja glamuurse atmosfääriga. õhus oli tunda raha lõhna, vanu mehi kõige rõvedavamal kombel noori tüdrukuid rabamas ja eriti glamuurselt riides härrasmehi ja naisi järsku metsikul kombel toor(suitsu)liha järamas ja kogu saali järsku orgiaks muutumas. ja selle sama magik markersi muusika, mis iga proovi ja võtte ajal kõlas lõikas justkui kõik igasugused seoses lineaarselt kulgeva ajaga ära.

ja juta tegi selle kõik minuga koos läbi. kui üks koer suudab niinii kannatlik ja kasvatatud olla tekibki tunne, et võikski ju olla üks. minni.