ninnunännu

iga projekti pealt järgmisele lähen ma kellegiga koos. kinnunenilt kuumusele leana ja askoga. kuumuselt vashale kaisa, valgustiimi ja mardiga. vashalt soovide puule antti ja sämiga. soovide puult klassile ralfi, triinu ja mardiga. kummaline on see kõik. nagu pere. tunnevad ja teavad ja harjumusedki on samad.

tore on kui su ümber on inimesi, keda usaldad pimesigi. mul on tunne, et pean selles utoopilisest unistusest, milles ma viimased 11 kuud elanud olen ikkagi lahti laskma. asjad on liiga keerulised. minu jaoks liiga hirmutavad. ma pole valmis veel tegelema laste ja lahutuste taoliste probleemidega. ei ole valmis ja kardan oma elu selle nahka panna. ja tema vajab aega. ja millegi pärast on tunne, et see järjekordne romaan mu elus on jälle läbi saanud. või siis saamas. sest raske on lahti lasta kellestki, kes on äkitselt see kõigekõigem üldse. ja kelle päevaplaani ma tean une pealt. ja kellega ma räägin iga päev tunde. raske on see küll. kuid samas oleme me ju selleks kõigeks lugematuarvkordi proovi teinud. siis võiks ju see lahkumine iseenesets kergem olla. üksindus on kole küll, kuid kindlasti mitte nii kole kui see, et avastan end ühel päeval olukorrast, kus keegi teine on oma endise elu minu pärast hüljanud ja ainuke asi, mida mina suudan teha on öelda, et mul on kahju. ja kahju mul on. vägaväga.

kell on palju. aeg siis ahju peale kobida.

side lõpp.