laupäeva hommikuti

.... tõusen mina ikka nõmedalt vara. ja iga kord on põhjus ka. ja alati ma proovin nii teha oma asju, et ikka tsuti kauem tudida saaks, aga viimastel nädalatel pole see ikka üldse välja tulnud. eelmisel laubal samal ajal istusin ma juba lennujaamas silmad krõllis 25hsest ärkvel olekust. ja täna jälle. peab minema kokku saama ja siis soome laeva peale. aga homme hommikul pean jälle varavara pärast jouni pidu ennast kohe jälle tagasi eestisse tagasi võttele orgunnima. aga noh. ehk siis saab esmaba hommikul magada?

aga eile õhtul oli tarvis käia pöffi avapeol ja kuulata tutvate muljeid avafilmist, mida kindlasti vaatama on tarvis minna, veenduda selles, kuidas mõned mitteigapäev nähtavad inimesed võivad meele juba heaks teha. ja samas ka selles, kuidas mõned inimesed suudavad mus puhtalt enda kohal olekuga paanika tekitada. järgmine kord läheb paremini.:) ma loodan, et ma näen ikka mõningaid filme kah. eelmisel aastal nägin tervelt 2t filmi, aga nad olid mõlemad jube head.

peavalu päev

mul on üldiselt ikka nii, et kui saabub suur pingelangus, siis sellest välja tulek on alati jube keeruline. eriti see, et ma peaks jälle hommikuti normaalsel ajal ärkama. sellepärast ma lepingi aeg ajalt villega kokku, et ta mulle hommikul vara helistaks, sest ta ärkab alati nagunii mingitel müstilistel aegadel. täna hommikul pidi ka helistama. aga ei helistanudki. ja siis ma magasin südamerahus 2 h kauem kui lubatud ja siis kui ma viimaks kissa kõne peale silmad lahti tegin olin juba jube kiire. ja peavalu juba vaikselt võttis tuure üles. poole päeva pealt sain omale järjekordse auto, mida kasutada. ainuke vahe on see, et see siis nüüd on üle pika ajal manuaalkäigukastiga. ülejäänud osa päevast tekitasin siis liiklusohtlikke olukordi, sest ma olin täiesti ära unustanud, kuidas sellisega sõitmine käib.

ja nüüd muudkui tuikab. hurjuhh.

nooooooostalgia.

no vat. guugeldasin enda nime ja siis jõudsin katsi blogini:

EVELIN – sama-küla-tüdruk – SOOSAAR (EE)
absoluutselt kiirem kui mistahes BBC uudiste edastamises, olgu nad siis objektiivsed või natukene vähem objektiivsed. kui midagi pähe võtab, siis ajab selle korda kasvõi hambad ristis ja põlved verel, aga korda see saab ja just nii nagu evelinil vaja. vaielda temaga pole absoluutselt võimalik, sest kui vorstitoppija on vorstitoppija siis ta ka seda on ja miski seda ei muuda. ja kui ukraina ikka pole euroopas, siis ta seda pole. absoluutselt kõige suurema südamega ja heatahtlikum eesti neiu siin bordoos, kes vaese nigeeria kodutu laseks ka vist oma ulu alla ja kui vaja, paneks oma voodisse magama. kandis hoolt iseenda poistedraama eest ja aitas teistelegi kaasa. aastaga muundus blondiiniks. ja siis punapeaks. karastus oluliselt, olles viibinud vähemalt poolt aastat täistuuridel käivas hullumajas, kaaslasteks greg ja massimo.



ja siis otsa lugesin kõikide teiste kirjeldused ka läbi. ja tuli ikka räme igatsus.


peaks ikka vist seal bordoos ka ise veel korra käima ja asjad ülevaatama. samas ilma rue notre dame ja rue dr albert barraud ja veel mõne üliolulise kohaga pole see vist ikka see. no olid ikka ajad alles. ja tahaks ikka veel sellised. hullusi. ilma igasuguse kuulumise ja ajatuseta. hommikul ärkad. oled. elad. teed. kulged. nagu unes. inimesed ja asjad tunduvad ka tagant järgi mõeldes nagu unes. julien tundud udusem kui kunagi varem. fluu tundub täiesti ebareaalsena.ja kõik veel muud tol hetkel elus tohhhhhutuid rolle mänginud inimesed. mismõttes sellise nimega sakslane jojo. ja üldse mitte venku sasha. ja nii edasi ja edasi ja edasi ja edasi.

siin olles tekib väike rutiin ja mandumus. peaks varsti hullumist vähemalt planeerima hakama;)

PS: kats ja kaspar. vorstitoppija õnn võib vaat et veel kõige suurem õnn üldse olla!:) aga ukrainaga on küll nii, et... pole liha ega kala. kuigi ega nad vist euroopa ikka on. noh. nii globaalses plaanis. et valged peavad ühte hoidma ja siis ameerikas nad ju ei ole. seega euroopa.

PS2: siiskisiiski. tuleb tunnistada, et näiteks see sama blogi sai alguse sellega, kui minu suur armastus musjöö prantslasega läbi sai ja ma lennukipileteid müüma pidin hakkama. seega. ta ikka oli päriselt olemas:P

seda laulu teate?

;)

vaikus.

olen siin yhes teises riigis hallide ja kuldsete seintega toas voodis teki all ja ärkan. vaikselt vaikselt.

sellest milline hullus enne siia j6udmist oli ma ei taha isegi m6elda. esimene lumi, mida ma tavaliselt vägaväga armastan tähendas sel aastal minu jaoks lihtsat tohutult pikki närvesöövaid autos6ite suvekummidega...

neljapäeval filmisime saaremaal tohutu pika päeva, reede öösel tallinnas, eile pärast v6tte l6ppu saingi auto ära anda, dushi all käia ja lennujaama minna. lennujaamas jäin ma muidugi magama. siis helistas ville, et mind igaks juhuks tsekkida, sest ma rääkisin juba hommikul väga segast juttu. hästi tegi, sest lennukisse mineku värava nrit oli muudetud ja lennuki väljumiseni ainult 20 mintsa aega. viimane inimene, keda nad ootasid olingi mina.

------------------------------------------------------------------


ja nüüd jälle istun ma lennujaamas juba mitumitu tundi, et tagasi Tallinna tulla, aga kuna kogu lumi, mis eelmisel aastal tulemata jäi otsustas nüüd maha tulla, siis pole kellelgi õrna aimugi, millal ma siit tulema saan.

loengi siis nii kaua pelevini arve ja kuulan coldplay kõigekõige uuemat plaati. eksole.

kukkuv šampanjaklaas

tulin koju ja käisin kinos. juba ammu jookseb see filmi eesti kinodes. igast hinnanguid olen ka kuulnud sellele a la vene propaganda etc.

aga mulle väga meeldis. väga ilus oli. väga väga ilus.

et siis mine vaatama, kes veel näinud pole.

das goldene zeithalter

just selle muusika taustal olen ma alates esmaspäevast liikunud. narvas on selline koht nagu vana lagunenud tühi Gerassimovi nimeline klubi, mida pole ilmselt alates nõuka aja lõpust saati kasutatud, kus ofkoors puuduvad vesi ja soe ja elekter, kus on vaja, et koertega vene mehed meid valvaksid ja mis on lihtsalt üks kõigekõige khuulimaid (ja just nii ka kujundatud)interjööre, mis ma olen näinud. ainuke seos, mis mul veel mõne eesti kohaga tekkis oli kunagi ammu(enne renoveerimist) athena kino tartus. gerassimo on kõige stiilipuhtam stalinistlik tempel, mille värv võib küll kihiti haprana laest alla rippuda, kuid seintel on alles nn. suurte isade tsitaadid masinaarenduse jms kohta. saalis sees põrandat enam ei olnud ning kunstnike osakond oli seda veel rohkem üleskündnud ning läbustanud ning ehitanud väikesed saared/puust platvormid laudade ja külastajate jaoks. see muidugi aitas kaasa veel enam selle koha sõnumi edastamist - stripparid-ettekandjad-sodiaagitüdrukud pidid kõik selle konarliku ehitusprahti täis pinnasel oma 11-12 cm kontsadel seksikalt hüplema....

kõik see, mis juhtus esmaspäeval alates kell 16.00st kuni täna hommikul kella 8.00ni oli nagu üks vägaväga pikk unenäoline öö kõige jaburamate tegelaste ning õõvastava ja glamuurse atmosfääriga. õhus oli tunda raha lõhna, vanu mehi kõige rõvedavamal kombel noori tüdrukuid rabamas ja eriti glamuurselt riides härrasmehi ja naisi järsku metsikul kombel toor(suitsu)liha järamas ja kogu saali järsku orgiaks muutumas. ja selle sama magik markersi muusika, mis iga proovi ja võtte ajal kõlas lõikas justkui kõik igasugused seoses lineaarselt kulgeva ajaga ära.

ja juta tegi selle kõik minuga koos läbi. kui üks koer suudab niinii kannatlik ja kasvatatud olla tekibki tunne, et võikski ju olla üks. minni.

sügispäike

juta on hea põhjus, miks peab mitu korda päevas õues käima ja pikki tiire tegema, aga tegelikult on tunne ikkagi.... nõrk.

mäletan, et eelmisel aastal sel ajal käisin 4-5 korda nädala trennis. ära lõppes see detsembrikuumuse algusega, sest siis pidi eniveis päevad läbi jooksma. aga nüüd on küll tunne aeg-ajalt nagu oleks rongi alla jäänud. piilun siin juba mitu päeva erinevaid trenne ja variante ja ei suuda otsustada. tantsimine on ikka minu värk. või ujumine. ja siis mõtlen, et peaks mingi dieedi korrektsiooni ka tegema. hetkel on liiga palju süsivesikud, liiga vähe kiudaineid ja külmal ajal juhtub ikka see ka, et joon liiga vähe vett.

eks jah. tuleb ennast kokkuvõtta.

mul on allüürnik

tonight is your answer!

Ma arvan, et kuulsin Barack Obama olemasolust pisut rohkem kui 2 aastat tagasi. Aga esimest korda rääkisime tema võimalusest saada järgmiseks Ameerika presidendiks just sel sügisel kui me Katsiga Bordeauxis kooli läksime. Tol ajal oli ju veel jutt lihtsalt sellest, et tulemas on fenomenaalsed valimised, kus on suur võimalus, et järgmine president on kas must või naine. Kuid juba tol ajal kuulus minu toetus Barackile ja mitte Hillaryle.

Igatahes on mul hea meel. Ja hea meel on mul lisaks sellele, et minu soovitud kandidaat võitis, ka selle üle, et need valimised suutsid tekitada nõnda suurt furoori rahulikus heaoluühiskonnas ning valimas käis rohkem inimesi, kui ühelgi teisel korral alates 1960ndatest aastatest. Demokraatia on ainult võimalik siis, kui rahvas ise on huvitatud oma sõna võimu kasutamisest.

painkillers don't work

sari sai läbi, armastus sai läbi, veel äkki midagi?

lähen pessu ja siis pittu ja homme saab kaua magada. aga kui ma suureks saan, siis tahaks olla nagu nelly. ega ma vist varsti suureks ei kasva:)