shining city

olen viimased 2 töönädalat igal hommikul kell 6 ärganud ja 7-8-9 paiku õhtul lõpetanud töötamise. kooli pole kordagi jõudnud. lõputöö juhendajat nägin poes ja oli piinlik. trenni kuni 3 korda nädalas jõuan. öösiti vrähklen une ja reaalsuse piirimail ja näen ja kuulen õudusunenägusid võttekohtadest. nädal on jäänud. nädal on kuradi vähe. esimesel võttepäeval ei peagi kõik valmis olema. peaasi, et selleks hetkeks kui me kogu tavaariga kohale jõuame on kõik välivalgustus kustutatud, tänavad autodest ja inimestest tühjad, juurdepääs rõdudele ja katustele valguse paigaldamiseks, tänavalaternates naatriumlambid,liiklusmärgid tänavatelt eemaldatud, inimestel akende ees paksud kardinad, päästeamet valmis tänavaid märjutama, 63-125 A juurdepääs elektrile, kõik tänapäevased sildid, lipud tänavatelt kadunud ja kõige selle muu asemel näeme me aastat 1924.

jah.

kolmapäeval tabas mind lihtsalt kassiahastus. kuskil käis krõks. oleks tahtnud nutta. natuke nutsin ka. kõik asjad kasvasid üle pea. nüüd aga... kõik liigub ja ma tean, et mingil moel saab kõik veel korda;)

käisin eile draamateatris. kiirgavat linna vaatamas. väga meeldis. tõesti. ei teagi, mis meeldis.... anti reinthali ja merle palmiste jätsid külmaks aga... jah. viimaseid kordi mängitakse, minge vaadake kuni veel võimalust on.

eile pärastlõunal hüppasin paariks tunniks läbi 101 last toompeal ürituselt riigikogus. vaatasin oma 5 aasta tagust elu nagu klaasitagant ja kuklast käis läbi mõte, et kas.... film ikk on see õige? sel ajal ma ju uskusin, et minust saab diplomaat. kas on parem sumbata tapa lähedal polügoni alal koos valgustajatega lumes või kõndida mööda sooje ministeeriumi koridore? kas on parem teha päevast päeva sama tööd või teha midagi, kus iga päev on uus saavutus?

igatahes. nad meeldivad mulle nii väga. see EÕELi praegune juhatus.

ja muide. see, kes nädalavahetused leiutas pidi küll geenius olema;)