speed of light

iga päev kirjutan call sheetidele count downi. iga filmi lõpus tuleb ikka see tuttav tüdimus ja hõõrdumise tunne. kahju on muidugi ka. kui ühel hetkel(ilmselt siis pühapäeva õhtul) ma astun kodu uksest sisse teadmisega,et see on möödas, siis oleks tarvis veel üht väga head ja mõnusat kräud nende inimestega, kes olid mu sõbrad ja pere viimased poolteist kuud ja siis hakata juba uut projekti ettevalmistama.

sügis on. neljapäeval viljandis pärast sõidueksamit liinaga lossimäel ühel pingil istudes oli tunne nagu aeg oleks seisma jäänud. lennukid joonistasid sinisinisesse taevasse mustreid ja tundus nagu polekski sellest möödas 9 kuud, kui me viimati üksteist nägime. aga hea oli. mis asi see on mõndade inimestega, et nad lihtsalt on. ja vahel on lihtsalt imehea nendega koos olla. nagu mingi eriti hea shokolaad või pikk uni pärast eriti unetut perioodi. värskendav on vist see sõna.


eniveis. igapäev on nagu omaette minielu. uskumatult tore.