slipping through my fingers......

elu on imetore.

mannerheimi ei tule, aga see eest tundub, et tööd ja proovilepanekuid jagub, olen lõpuks leidnud Eestist ka inimese, kellelt mul on jube palju õppida ja kes viitsib minu nn. õpipoisi protsessis osaleda.

MustFilm sai oma esimese beebiga maha. Kui tuleb youtube'sse, siis panen kohe siia ka.

Tundub, et ma pean endale ikkagi varsti uue teleka muretsema, arvutist vaadatuna on pilt palju ilusam, värvid kirkamad, etc...

töö asjad on jah nagu tiptop. aga alati vist on nii, et kuskilt logiseb. ikka kisub kuskile isiklikku ellu mingi kamm sisse. vastik on. ma ei tea kas kannatlikkus on voorus või pigem enda petmise pehmem vorm. tahaks mingit selgust. kasvõi enda selgust. see käib nagu lainetena. mõnel päeval teen hommikul silmad lahti ja on selgemast selgemad kõik asjad. mõnel päeval järsku juhtub midagi, mis tegelikult polegi isenesest nii oluline, kui sümbolina minu oma enda imelike mõtete vahel omandab see järsku mingi jube suure tähenduse ja jälle on tunne, et miks ma isegi üritan.... tahaks, et kuskilt tuleks teadmine, et see on see. aga kui seda teadmist ei ole, siis vist ei olegi? või mis?

......kirjutab keset ööd täiesti normaalne retuusides ja dressikas shoksi mugiv tsikk oma elutoa põrandal....


ülemõtlemine ongi ilmselt lihtsalt väsimuse tunnus. kui ma nüüd magama lähen, siis homme hommikul loen ise ka seda lõiku ega suuda mõista, kust mul sellised mõtted tulid.

aga alles see jutt jääb küll. et erilistel eufoora hetkedel saaks meenutada seda hallimast halli argipäeva, kus mina elan tallinnas ja tema elab helsinkis, mille vahemaa on 80 km ja näeme me ikka sama tihti kui siis kui ta stockholmis elas.

aga ärme teeme üksteisele haiget ja lähme magama. hommikud on enamasti ilusamad kui õhtud.