neljapäeva õhtul

et siis peaksin praegu omale piduriided selga ajama ja meie kunstniku juurde pittu minema. mu ema juba naerab, et mul on iga päev pidu. üllatavalt pidude rohke on see meie 10 päevane võtteperioodi küll - täna on juba kolmas.

aga kuskil kuklas vasardab mõte, et miks ma üldse lähen, kui ma tegelikult tean, et mul on riiulis vähemalt 6 raamatut ootel, ekspress postkastis, tarvis oleks pushida marti, et reklaami saaks ikka homme hommikul betadele välja kirjutada, koristada ja pesu pesta, näha neid sõpru, kes ei tee filmi, vaatamata kinos vähemalt 3 hetkel jooksvat hea kuulsusega filmi ja üle kõige peaksin ma hetkel tegelema sellega, et mul oleks ikkagi ka detsembrikuu algul ikkagi millegiga oma arveid maksta. ehk siis kirjutama kirju, ajama asju, tekitama omale uude meiliaadressid, etc.... ja tegelikult hoopiski tahaks lihtsalt veeta tunde unistades ja uurides sellest ülikoolist, kuidas ma ikkagi ühel päeval väga minna tahaks. 24 h on selgelt liiga vähe ühes ööpäevas. ja igal hommikul ma magan sisse ja pean valima selle vahel, kas olla puhas ja lõhnata hästi või süüa hommikust.

ühesõnaga. kuna kõik mu režiimid on eniveis niinii sassis ja pea peal ja mõtted koguaeg hajevil, siis panen parem puiklemata need viisakad riided selga ja hakkan marianni juurde astuma. sest homme on ju ka päev ja päevavalguses paistavad alati asjad lihtsamad.



ehk siis kes veel ei teadnud, siis chopin oli mu pika muusikakooli õpingute jooksul minu lemmikhelilooja ja seda sama valssi harjutasin ma nii, et villid sõrmede otsas..... aga armastan ma seda ikkagi.

:)(:

lõppppuks ometi sain ma esimese asjaga kogu selle vabakutselisuse-oüloomise-etc juures hakkama ja buukisin endale oma www aadressi ära!

Tajol palusin nii lehe kui visitkade kujundusele ka mõelda:)

Varsti näete!

ninnunännu

iga projekti pealt järgmisele lähen ma kellegiga koos. kinnunenilt kuumusele leana ja askoga. kuumuselt vashale kaisa, valgustiimi ja mardiga. vashalt soovide puule antti ja sämiga. soovide puult klassile ralfi, triinu ja mardiga. kummaline on see kõik. nagu pere. tunnevad ja teavad ja harjumusedki on samad.

tore on kui su ümber on inimesi, keda usaldad pimesigi. mul on tunne, et pean selles utoopilisest unistusest, milles ma viimased 11 kuud elanud olen ikkagi lahti laskma. asjad on liiga keerulised. minu jaoks liiga hirmutavad. ma pole valmis veel tegelema laste ja lahutuste taoliste probleemidega. ei ole valmis ja kardan oma elu selle nahka panna. ja tema vajab aega. ja millegi pärast on tunne, et see järjekordne romaan mu elus on jälle läbi saanud. või siis saamas. sest raske on lahti lasta kellestki, kes on äkitselt see kõigekõigem üldse. ja kelle päevaplaani ma tean une pealt. ja kellega ma räägin iga päev tunde. raske on see küll. kuid samas oleme me ju selleks kõigeks lugematuarvkordi proovi teinud. siis võiks ju see lahkumine iseenesets kergem olla. üksindus on kole küll, kuid kindlasti mitte nii kole kui see, et avastan end ühel päeval olukorrast, kus keegi teine on oma endise elu minu pärast hüljanud ja ainuke asi, mida mina suudan teha on öelda, et mul on kahju. ja kahju mul on. vägaväga.

kell on palju. aeg siis ahju peale kobida.

side lõpp.

lemmik....

... pilt kevadisest võtte perioodist

sädemed

täna öösel vastu homset jääme ilma ühest tunnist, mille kevadel jälle tagasi saab.

armastan seda kodumaist sügist. eriti armastan seda aega, mis veel tulemas - kõlekoledat novembrit, kus lund veel pole, aga puudel lehti pole ja tuul lõikab.

mul on tekkinud nagu mingi mull või ekstaas sellest tundest, millega viimased kuu - poolteist iga päev ärkan. nagu oleks mingi vati tüki sees. teadmine, et seee ongi see elu(sest tööks oleks seda tobe kutsuda:P), mis ma tahan ja mulle isegi makstakse selle eest, on tekitanud olukorra, kus ma päris õigesti enam ei suuda arusaada, mis on töö ja mis ei ole. ning kindlasti kohe viibin ma selles poolreaalses ja pooleldi välja mõeldud maailmas liiga palju. aga samas on see nagu vesiliiv. mida rohkem rabeled, seda enam sissevajud. kui nüüd see " klassi" pilootosa tegemine lõppeb, siis võtan aja maha ja üritan ennast selles isemoodi seisundist välja tuua. tahan rääkida jälle poole ööni putini venemaast ja tai riigi nation-buildingust. arutada kõik küla kõlakad läbi. ja lihtsalt olla nende inimeste lähedal, kelle kogemata selles suures kutsikavaimustuses järjekordselt hooletusse olen jätnud(jah, ma tean, et te seda blogi loete).

jouni rääkis mulle loo sellest, kuidas ta hollywoodis mingite kursuste käigus sai tuttavaks produtsendiga, kes tegi aastas 1 filmi ning enne selle võtteperioodi algust tegi oma kallitele nn. lahkumispeo. kaalun varsti sama traditsiooni tekitamist enda ellu.

Lihtsalt kõik need filmide võtteperioodid on niinii sündmuste ja emotsioonide rohked, et mõnikord elad ühe võttepäeva jooksul läbi niivõrd palju kui tavaelus võib-olla nädalaga. Ja nii jääbki kogu päris elu kuskile kaugele ja uduseks ning perekonnaks-armsamaks-sõpradeks saavad need samad inimesed, kes sinuga koos peavad läbi selle sama põleva rõnga hüppama.

Aga ühel hetkel tekib soov neid päris inimesi ka näha. ja lihtsalt tänavaid. käia riides nagu normaalne inimene ja lasta peal puhata pidevast filmirežiimist.

Beaware! Kõik, kes arvasid, et neile võiks see postitus suunatud olla, saavad õige pea mult ka tavapäraselt hädise telefonikõne, milles ma kõik patud omaks võtan ja kutsun teid hängima. Tulge siis ikka.

täna õhtul saab see päriselt läbi!

berliini õhk

proovib mulle saksa keelt õpetada


loobus.


kaelkirjakud!


hellõu!:)


mis loom see on?


talitaja toob süüa!


ära-vaata-kaamerasse-pilt


pärast seda me ainult veeresime



Meike!

kolmapäeva pärastlõunal

istusin hommikulpoole politseipargis ja sõin kanawrapi. ja järsku sain aru, et park on täis isasid oma lastega. mitte ühtegi ema. siis vaatasin kuidas nad nendega mängivad ja mõtlen, et huvitav, kas tõesti on siis isapuhkus nii popiks saanud, kuni esimene emme ilmus välja, hullude päevade kilekott näpus, et lapse ja mehega koju minema hakata.


naljakas fenomen see hullud päevad. midagi head ka, sunnib isasid oma lastega aega veetma.


jube kiire on, aga jube laiskus on peal. tahaks ainult lebada kuskil, peesitada päikse käes ja lugeda või filmi vaadata või sõbraga pläkutada. aga 4 projekti on kõik erinevates arengujärkudes mul käsil ja tegelt peab koguaeg asju tegema. detsembrikuumuse esikas on õnneks homme ära, siis jääb veel soovide puu viimane võttepäev, mis on pühaba ja klassi võtted on ka ju juba varsti hakkamas. bljaaaaa.


vaarikakook maitseb hea ja lubasin, et kella 15.00st hakkan asjalikuks. vot tak.

keegi peaks seda härra põõsale näitama!

täna.....

nägin ma kaelkirjakuid. ja elevante. ja kängurupoega oma ema taskus. ja vantsisin lugematul arvul samme spree kõrval. sõin esimest korda elus falaflit. ei olnud hea. ja carrywursti. ka ei olnud hea. hommikukohvi toodi mulle kruusi asemel hoopis kausis ja piima oli sellest ilmselt rohkem kui kohvi, aga tore oli seda juua ja samal ajal meeletul kiirusel ringi ajavaid oravaid vaadata ja päikese käes peesitada. siis kutsus benni meid anja juurde pittu ja selgus, et meike on ka berliinis. wellwell. nagu oleks bordoo kokku tulek. siis sain meilile hullude päevade pileti pakkumised ja nüüd vaevlen nende käes. kuhu minna? kellega? millal?



see pole minu tehtud pilt. aga kaelkirjakud on maailma kõige nuntsimad loomad.

plaanis on veel käia kinomuuseumis ja hitleri punkris, sasha ema pool kohvi juua ja teha üks tiir linnast väljas. ja homme hommikul benniga brunch'iga ja tema muljeid siberi raudtee tripist kuulata(irkutsk - peterburg) ja siis ise mingi üldisemad plaanid sel teemal välja mõelda.

eilne päev möödus nagu vatis udupilve sees. olin lihtsalt nii väsinud, et päev otsa valutasin kõiki keha osasid ning pärast 2 lonksu martinit jäin diivanile magama ja rääkisin läbi une kõvasti eesti keeles!

tahaks....

... ühte päeva, kus keegi ei helista, kes must midagi tahab. ja midagi ei peaks tegema ka. ja helistaks aint need, kes mulle meeldivad. ja kõik oleks chill. ja ilm oleks soe. ja ei paks vatte selga toppima. ja ei peaks mõtlema, et fakk, miks ikka pole seda ja teist ja neid kähku orgunnima.


aga jah. kui selliseid päevi oleks, siis oleks vist igav.

lüka tõmba.

lähen homme berliini. eks näis kas üldse viitsin enam tagasi tulla:P

mi laik it