maailma kõige pehmemad vaibad....

.... on swissotelis. need on lihtsalt nii pehmed nagu kõnniks kuskil paksu sambla sees.ja tallinna kõige ilusam ujula on neil ka. no ja siis lihtsalt kõige kõrgemal asuv restoran, kuhu kavatsen kallimaga järgmine lauba sööma tulla. või äkki hoopis pühaba hommikul brunchile? tegelt sellest vertigo brunchist on nii paljud tuttavad rääkinud, alustuseks peaks ikka tolle ülevaatama.


elu läks kohe hoopis teist värvi kui eile kell 13 riietega arvuti süles parajasti näitlejale meili saatmise ajal magama jäin. ja silmad tegin lahti kell 3. pilgutasin paar korda ja mõtlesin, et... mismõttes pime on. ja et kas mu käekell on seisma jäänud. aga ei olnud.ma olin maganud nagu surnu 14 h järjest. telefonidisplei näitas 32 vastamata kõnet. ja 4 smsi. siis hakkas hirm. aga pärast esimest paanikat ja pikka dushi tuli inimese tunne. kui hommikul kell 7 swissotel confirmis ka veel, et me ikka saame täna siin kell 9.00 filmida tekkis ikka ülihea tunne:)

ja nüüd tundub, et kõik on täiesti okei:)

neljapäeva hommikul kell 11

kummaline on see, kuidas siis kui asjad üldse kõige rohkem pekkis on tekib mulle sisse mingisugune imelik rahu. ja pool sekundit pärast seda idee ja süsteem, kuidas nüüd see asi ära lahendada. viimasel ajal on mul tihti tunne, et ma tahaks, et keegi mulle ütleks, mis on õige ja mis on vale ja kuidas tehakse ja kuidas mitte. seep see ongi, mis mu ajaloo õpetaja 8.klassis ütles. et tuleb õppima eraldada olulist ebaolulisest.

see nädal on hullumeelne, järgmine ka. oleme juba 3 ööd selveris filminud ja need on kuratlikud. mitte nii kuratlikud, kui minu detsember ja jaanuar, aga omal kombel jälle selline tüütu õudus, mis ei taha kuidagi lõppeda. sest tänase öö veedame me veel seal. ja järgmisel nädalal veel 2 ööd. öösiti töötamisel on üks viga - mina pean päeval ka asju ajama ja see oluliselt vähendab minu uneaega. praegu istungi õnnelikult oma 10 tunni unega alates esmaspäeva hommikul kella 9st.

aga ma tohutult armastan meie meeskonda, kes iga öö platsil on. mõnda neist võib nõrgaks lüliks pidada, kuid üliselt üks parimaid tiime, mida ma kunagi näinud olen.


ja tegelikult on kõik ju hea:)

mul on ajuvaheaeg

The Sudden Departure Random Brutal Love Master (RBLM) Sweet. Dear. Loving. At Gate 18. Final call. You are The Sudden Departure. You've been in a lot of serious relationships. More than a few have ended ugly. Uglily. Whatever. Our guess is that you're a really fantastic girl who doesn't really know what she wants, and you've broken a few hearts as a result. You fall for people easily, and you enjoy the feeling of falling in love, but once you're there, either boredom or the old "grass is greener" syndrome sets in. The mind wanders, and with it goes the flesh. And then the toiletries. We know you're not the classic "love 'em and leave 'em" type, at least not in a purely sexual sense. You have too many serious bonding tendencies for that. But even though you're theoretically looking to settle down, you don't settle long on one person. "Serial monogamist" is probably something you hear a lot. "Emotionally loose" is another way to put it. To the poor guys eating your dust and sniffing your panties, it doesn't really make much difference. Of course, it's not really your fault that people get hurt. You have every right to move on when you choose. Your exact female opposite: The Intern Deliberate Gentle Sex Dreamer Always avoid: The Backrubber (DGSD), The Gentleman (DGLM) Consider: The Vapor Trail (RBLM), someone just like you

Link: The Online Dating Persona Test | OkCupid - personals | Dating My profile name: : kukimuki03

be careful what you wish for because you just might get it

siin see nüüd on. täiesti käega katsutav. midagi, mida ma olen juba detsembrikuust saadik soovinud.

aga ma ei ole õnnelik. vähemalt praegu.

ainult hirm on.

kopkopkopkopkop

sügis on käes. aasta tagasi hakkasin ma magistris käima. käisin seal kokku kuni detsembrikuumuse alguseni. nüüd mõtlen, et kas peaks veel äkki kähku paberid EHIst välja võtma. või ootama kuni mind väja visatakse.

mu ülemine naaber on obviously hakanud mingit meeeletut remonti tegema. hoolimata sellest, mis ajal ja kui palju ma kodus viimasel ajal viibinud, siis koguaeg seal keegi kopsib.

ja seda ka, et saime eile "Soovide puu" esimese võttepäevaga hakkama, selle auks pidasime boheemis ühe kräu ka. nüüd ootab ees üks unenäoline nädal selveris, kus hommikusöök on õhtul kell 22.00.

blah.

hull päev!

tegin just oma elu esimese stundi - lihtsalt piltilusa kukerpalli rattaga.

see on see on see

udune

hommikul rõdul seistes tundus, et olen sattunud kuskile sügisesse ilma. ainult, et isegi pidzaamas oli palav seal seista. kõige jaburam ilm maailmas.

ruja oli supersupersuper. kuulub samasse klassi julia ja kuningas ubuga.

vaatasin enda septembrikuud ja tean juba ette,et olen ülebuukitud. kahju on öelda fluule, et mul pole aega teda siin hostida, kuid pean vist seda tegema. töönarkomaan. jeesh, that's me.

ootan 6. septembrit. siis lähen lennujaama ja saan teada, kas mu viimased 10 kuud on olnud üks suur unenägu või hoopis ma polegi seda ettekujutanud ja see ongi niinii päris nagu see siiani tundunud on. see pärispäris, mis pole lasnud mul mõnel pühapäeval suurest kurbusest voodist välja tulla. või see pärispäris, mis lasi mul meeletusehoos üheksaks tunniks stockholmi lennata. või see pärispäris, millepärast terve juunijuuuliaugusti tundsin ennast maailma kõige ükskikuma inimesena. või see pärispäris kellega mu detsembrijaanuariveebruari ööd olid kõige lühemad ever. see pärispäris, kes esimest korda ütles mulle, et meil oleks maailma kõige ilusamad lapsed. see pärispäris kellega olen ilmselt kõige rohkem üldse telefonis rääkinud. see pärispäris, kelle olen endale nii sügavale naha alla ja seljaajusse pugeda lasknud, et nüüd lahti laskmine on nõnda uskumatult teravalt valus, et ma olen soovinud, et seda kõike kunagi juhtunud ei oleks...

augustilaul

ehk siis. mul oli täna halenaljakalt halb päev. hommikul kraapisin kiiruga elutoa põrandalt kõiki eluks vajalikke pabereid kokku ja millegipärast oli üks klaasikild mu vaiba paksu karva sees peidus, millega ma käe lõhki tõmbasin.... haava polnd ollagi, aga verd lahmas. no ja siis kukkusin ma oma sõidueksamilt läbi. no ja siis helistasin eesti raudteesse, kust mulle teatati, et nad ei saa meile võteteks vedurit anda. no ja siis raius mulle meie kunstnik nagu rauda, et tal on vaja enne seda kui ta kostüüme otsima läheb, et me teeksime mingite poodidega sponsor diilid. ja siis helistas mulle üks hea kolleeg, keda olin mõned nädalad tagasi tööle tahtnud võtta, kuid teatud asjaoludel läksid asjad teisiti ja ma unustasin talle öelda ja ta ise ka ei tundnud huvi ja siis täna hommikul saatsin smsi, et sorry, et teistmoodi läks. ja tema muidugi helistas selleks, et öelda, mis ta minust ja kogu sellisest asja ajamisest arvab. sel hetkel polnud isegi mitte lõuna veel käes ja lihtsalt lained lõid üle pea kokku ja ma hakkasin suure häälega oma laua taga nutma, mille peale pool kontorit kohale jooksis seda imeasja vaatama, sest osad neist on ikka siiani veendunud, et ma olen see, kellel on alati kõik tiptop ja et ma ei pane kunagi pange ja oskan kõike jube hästi ja alati õigesti teha. oh well. nädsis.

päev muidugi tormas täiega edasi. koosolekud, värgid, asjad. päris hull on see kõik. jah. võtted hakkavad 10 päeva pärast. natuke on kontides kõdi, et lõpuks ometi. ja natuke on tüdimust ja tunnet, et... tahaks kuskile heaga plehku panna. näiteks katsile külla. või saschale. või võiks fluuga näiteks prahas kohtuda. ja muidugi peab hulludelt päevadelt ostma odavad piletid marisega kuskile teisele mandrile.

üllatusega avastasin täna, et maksan juba mitmendat kuud oma õppelaenu tagasi. üle 800 krooni kuus. ja seda ka, et see lahkub mu kontolt eriti jabural kuupäeval. 16. no mis mul küll arus oli, kkui ma kunagi ammuammu 1. kursa tudengina 16 kuup selleks tagasimakse päevaks panin? eniveis. suure hulga töö juures on alati hea see, et see toob kaasa ka natuke suuremad rahavood. mis tähendab, et reaalselt võibki mõelda nende reiside peale. ja arvuti peale. ja sellepeale, et kuu lõpus on arvel rohkem kui 33 krooni.

et mitte manduda loen suures koguses raamatuid. igas asendis igal ajal.

ja kõige suurem saladus, mis ma üle pika aja avastanud on see, et.... kui õhtul kell 10 magama minna, siis uni läheb iseenesest pool kuus hommikul üle. ja siis on hea tunda, kuidas raskus jäsemetest järjest taandub ja saab peaaegu selgete silmadega dushi alla minna. on aega hommikul lehti lugeda ja hommikust süüa. ja siis pool 8 kodust lahkuda.

äkki hakkangi vanaks jääma? samas.... heast kräust ei ütle ma ikka ära. pigem ei viitsi ma enam asju poolikult teha - kui kräu siis kräu. kui ninnunännu, siis ninnunännu. ja kui tudu siis tudu.

lisaks kõigele muule olen ma hakanud rohkem imestama kui varem. inimeste ja arvamuste üle. täna tööl avaldas firma omaniku poeg tõelist pahameelt selle üle, et soome pole ametlikul tasandil gruusa invasiooni kohta ühtki märkust teinud. et me oleme paremad kui soomlased sellepärast. kulm kerkis. pärisin, et mis siis soomlased tegema peaks. hetkeks poiss kokutas, kuid siis jätkas sama vana rida - et soomlased on igavesed reeturid ja passivistid. wellwell. mulle on alati meeldinud need suured poliitikaarmastajad, kellel on palju öelda hoolimata tõsiasjast, et nad teemast suurt midagi ei tea. vähemalt muie on ka terviseks.

sügis lööb ikka täiega sisse. reede õhtul ootasin lilleküla peatuses rongi, et marisega hunti minna ja kuulsin, kuidas rohutirtsud laulsid. ja mul tuli tartu kodu igatsus peale. sest siin ei laula mul keegi aknataga. aint lennukid lendavad ja merikajakad kaebavad.

terve suve olen ma pmst augus olnud. nüüd on tunne, et mul on lõpuks ometi tekkinud soov sellest august välja ronida. isegi tundub reaalne. aga ma ei kiirusta. muidu võin veel tagasi kukkuda.

breakfast in bed

viimastel nädalatel olen ainult tööd rabanud, autokoolis käinud ja oma hüsteerilist õpetajatkannatanud ning villega maid jaganud. kokkulahkukokkulahkukokkulahku. selle lahku võib sealt vahelt vaat, et ära jätta, sest igakord, kui me reaalselt sellesse punkti jõuame, et üks peaks telefoni ära panema, siis....käib kuskilt mingi krõks läbi ja me muutume ekstra ninnunännuks. kogu see tümitamine, mis mind ennast juba peaaegu, et tuimaks klombiks muutunud on lõi üle mitmemitme aasta jälle allergiana ka välja. silma- ja suunurgad on lillad ja ajavad nahka. igatahes otsustasin eile hommikul, et .... ma ei saa enam niimoodi edasi minna. ma ei taha kedagi näha ega kellegiga rääkida. välja arvatud ville. ja see ei ole okei. ja siis läksin kalevisse. pärast tundi ujumist ja sauna tuli kuskilt mingi väike sädemealge tagasi. kui märtsis ennustaja juures käisin ütles ta, et ma pean selle mehe maha jätma ja alles siis kui ma tast lõplikult üle saan, siis saan ma õnnelikuks. igatahes tekib mul absoluutselt iga kord kui ma temaga räägin tunne nagu ma lihtsalt tahaks, et ta oleks minu kõrval ja mulle toeks, kui ma kõiki oma hulle plaane teoks teen. aga eile jõudis natuke kohale. selleks,et ma üldse oma ideede teostustega kuskile jõuaksin pean ma suutma ikka ise nende eest kõige rohkem seista ja mitte halada kellegi kaotuse pärast, keda päris päriselt pole mul kunagi olnudki.


vähem hala ja rohkem tegusid.

hommikusöök voodis on ka üksi mõnus.