another one finished

It always fascinated me how people go from loving you madly to nothing at all, nothing. It hurts so much. When I feel someone is going to leave me, I have a tendency to break up first before I get to hear the whole thing. Here it is. One more, one less. Another wasted love story. I really love this one. When I think that its over, that I'll never see him again like this... well yes, I'll bump into him, we'll meet our new boyfriend and girlfriend, act as if we had never been together, then we'll slowly think of each other less and less until we forget each other completely. Almost. Always the same for me. Break up, break down. Drunk up, fool around. Meet one guy, then another, fuck around. Forget the one and only. Then after a few months of total emptiness start again to look for true love, desperately look everywhere and after two years of loneliness meet a new love and swear it is the one, until that one is gone as well. There's a moment in life where you can't recover any more from another break-up.

2 days in paris

c'est samedi!

esimesed märgid vanaks ja konservatiivseks saamisest - mulle meeldivad mu nädalavahetused sellistena, et ma ei võta töökõnesid vastu ja ei mõtle ennast järgmise nädala ülesannete vahele ette. eile öösel enne uinumist suutsin endale juba esmaspäevaks kukla nurgas tekitada mingi meeletu to-do listi.

kummaline on see, et mina, kes ma olen tõesti jube palju kordi folgil käinud ja see aasta ei läinud ei tunne ka mingit puudust. viimastel aastatel oli see üritus kuidagi.... mai tea. muutunud. läinud oleksin ainult liina pärast, kuid pärast natukest mõtlemist taipasin, et see on ju talle elu kõige kiirem aeg ja seega pole mul mõtet pushida.

käisin eile esimese suveetendusena romeot ja juliat tartu toomkiriku varemetes vaatamas. ja etendust läksin vaatama mõttega, et noh... see ju iseenesest kilšee j a ega sealt mingit suurt kunsti ei tule, siis..... rasmus, ursula, joost tegid ülihea rollid. juunis töötasin eesti meeste laulude peal ja kuigi see oli iseenesest väga powerit täis ja nii edasi, siis kuidagi suveetenduseks ma seda ei lugenud. nüüd ülejärgmisel nädalavahetusel lähen viinistussse keiserlikku kokka vaatama. ja samal päeval on tartus taarka esikas.... peab ennast kuidagi jagama ja mõlemale jõudma.

mis ma siis oma suvega peale olen hakanud? esimest korda elus täispikka mängufilmi tootmisjuhina ettevalmistanud. võtted hakkavad meil augusti lõpus. hulgaliselt reklaamipakkumisi tootnud. autosõitu harjutanud ja tahaks loota, et suve lõpuks on mul ka load käes. ülemere telefonikõnesid pidanud ja selle üle kordamööda masendunud ja vaimustunud. ka selle asja tulemus peaks suve lõpuks selge olema. liiga palju kordi vanalinna tänavatel varahommikuti ringi kakerdanud. jääveini ja siidrit joonud. õppinud, et vaarikarumm on puhas mürk. lugematu arv kordi tutvustanud erinevatele sponsoritele ja nõuandjatele filmi tutvustanud. rohkem kui kunagi varem kopli ja mustamäega tutvunud. hostinud saschat ja oodanud flaviat. palju raamatuid lugenud ja filme vaadanud. 5 korda ujumas käinud. prosecco avastanud. oma järgmise aasta suurt reisi planeerinud. kallistanud ja musitanud.


aga sügis tuleb seekord teistmoodi.

i need assistance

njah.

ehk siis. mulle meeldib challenge. aga mulle ei meeldi kaos. ja mulle ei meeldi see, kui inimesed mugavuse pärast ei lase mul sellest kaosest korda lüüa.

kes ütles, et peab lihtne olema?


ja mis siis, kui mulle meeldib süsteem?

100 aka i love my job!

jeeshjeesh. ma mäletan, umbes nii jaanuaris, kuidas ma olin hulluks minemise äärel ja lihtsalt rääkisin iseendaga :" i love my job, i love my job, i love my job!"

wellwell. seekord päriselt. käisime täna õhtul võttekohta vaatamas. kalev spa. ja noh. ega me siis ainult vaatamisega ei piirdunud;)




parim pühaba üle pika aja!



mulle meeldib see orkuti funktsioon, et sa näed, kes sind vaadanud on. vahel on päris üllatav. ja mõtlema panev. ja tore teada, et keegi oootamatult sind ikka kuskil kuklas mõlgutab.

nädalavahetustest rääkides.... eelmisel aastal tallinna kolides arvasin, et mu überkräu ajad on läbi. kevad on olnud ülikhuul ja kräutada võib ikka veel tükk aega:P

ja üleüldiselt mõtlen, et.... kui kuskil hinges närib kahtlus, et millegiga hakkama ei saa, siis vist peaks ära ütlema?

ühe jah'iga vist müüksin ennast vabatahtlikult vangi. ma ei suuda otsustada. ja kardan otsustada. liiga keeruliseks olen ma oma elu juba teinud.

there is a reason why we would never become a couple.... we are just too perfect together

jube vastik on ilusa ilmaga toas passida ja tatistada ja palavikutada.

eelmisel neljabal tuli mulle külla sascha, kellega me kunagi bordoos hängisime. üliüliülitore vahva ja kõik muud mitte nii pealiskaudsed ilusad sõnad. nüüd kevadel pärast itaalias käimist olin tema juutes berliinis ka paar päeva ja meil tekkis plaan järgmisel kevadel kuu-ajane reis itta teha. rongiga moskvast pekingisse, vahepeatustega siberis ja mongoolias, kui võimalik siis sealt edasi läbi põhja-korea vladivostokki, kui viisat ei saa, siis hong kongi, kus ta sõber elab. unistusedunistused. igatahes nüüd me juba jõudsime konkreetsemate teemadeni reisi suhtes. ehk lähebki õnneks? igal juhul oli temaga ülitore ja eestisse lubas ta varsti tagasi tulla. eile õhtul lennujaamas kui pidi tadaa tegema hakkasid isegi hetkeks silmad läikima. Sascha on nagu mu vanem vend, keda mul kunagi olnud pole. ja temaga rääkida ja olla on lihtsalt nii lihtne ja tore.

eile tööl olin nagu kuu pealt kukkunud, reede öösel sain külma ja nüüd tatistan siin.

aga nüüd lähen loen schindleri nimekirja ja vaatan atonement'i.

oojaaa. keira knightley on imeilus.

eriti meeldib ta mulle coco mademoiselle'i reklaamis. ma olen ise ka coco tüdruk.




ja lõpetuseks üks teine video veel, mis mulle tohutult meeldib... ehk teab keegi kes selle režissöör on?

imeilus

naljakas kuidas samal ajal saavad asjad olla nii head ja õõvastavad, ilusad ja kurvad, halvad ja veetlevad ja nii edasi. viimasel ajal on kõik olukorrad ja inimesed kuidagi nii vastuolulised, et tekib juba tunne nagu köietantsijal.

kurb on. kogu mu selle kevadine iluselu illusioon on kokku varisenud ja nii ma vahin neid kilde ja ei suuda ära otsustada, kas panna nad kohe prügikasti või oodata augusti lõpuni. valu vaigistamiseks, raban tööd, teen kõvasti autokooli, raban veel tööd, loen raamatuid, vaatan filme, joon sõpradega ja väldin reaalsust.

ma lihtsalt ei oska neid asju kuidagi nii teha. et hinge ei hakka. ja ma ei oska kuidagi kergesti lahti lasta. ja siin ma nüüd olen. tean ja ei tea ja kardan ja ei karda ja kõige rohkem tahaks lihtsalt ennast ja teda reaalsusest ära lõigata ja kuskile teise maailma otsa ära põgeneda, kus keegi ei näitaks hiljem näpuga.