laupäev, 10. mai 2008

raksraks

itaaliast tagasiteel siia lugesin üht head raamatut. üldiselt ma ei salli käsiraamatuid väga, aga selles oli peale suure hunniku ballasti ka pointe. raamat rääkis sellest, kuidas kirjutada filmi käsikirja. selline pesueht hollywood-style asi, kus rõhutatakse kõige rohkem, et oluline on valida õige kirjašrift ja õige arv kordi space'i vajutada stseenide vahel, et lugejatele muljet avaldada. Kuid selle kõige vahel oli ka väga häid soovitusi- üks neist oli kirjutada üles kõik asjad, mis sulle hetkel tunduvad millegina. ma päris nii fanaatiliseks pole muutunud. aga mõningaid asju olen siiski üleskirjutanud ja tõepoolest.... neid lugedes tundub elu eelmise nädala neljapäeval näiteks olevat palju värvilisem, kui muidu mäletaks.

aga jaa. see, et mul on olnu aega liikuda slow-motionis ja lihtsalt lasta oma peal puhata ja mõelda on mind viinud ka selleni, et ma olen aru saanud, kui palju..... nutcase inimesi mu ümber on. mismõttes võiks küsida selle peale. aga see on ju tegelikult naljakas. kui kaugelt jälgida. või lähedalt. aga mõned inimesed paistavad läbi. nende loodud uhkest värvilises(või ka mitte) plästikfäntästikust üliemotsionaalsest või siis hoopiski vastupidi rõhutatult laid back stiilist kumab aeg-ajalt läbi neid endid. mitte, et ma arvaks, et igaüks ei võiks olla nii nagu ta tahab. absoluutselt võib. aga lihtsalt on huvitav jälida. eriti enda ümbruskonnas olevaid inimesi. neid kildhaaval kokku panna. sest kuskil kuklas istub neil varem tehtud otsus teistele näidata vaid endast pre-designed pilti. kuid aeg-ajalt nad vääratavad. kas väsinult, uniselt, purjuspeaga, lihtsalt enda huvitavaks tegemiseks või siis hajameelsusest. sest inimene on inimene. ja enda igapäevaselt välja näitlemine pole eriti kerge. arvan ma. sest mina ei tea ega kujuta ette, mis põhjustel need kuklaotsused tehtud on. aga kuidagi kummalisel moel on nad paeluvad. mida enam ma veendun selles, et keegi käitub mingi väga kindla mustri järgi, hoolimata oma tegelikest esmaemotsioonidest, seda uudishimulikumaks ma muutun. mitte halvas mõttes. üldiselt selliste avastuste tegemiseks pean ma ikka kellegiga väga lähedalt kokkupuutuma. ja sellepärast, et ma hoolin hakkan ka tähelepanema. asju. jah. lihtsalt. huvitav on. ja kindlasti ka rewarding, sest mida aeg edasi, seda paremini hakkan ma neist liikuvatest inimpuzzledest arusaama.

huvitavad ajad.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

armas evelin, palun, ma tahaks su blogi lugeda, aga mul on valus. palun õpi endale pähe, et -gi ja -ki liited käivad sõna lõpus.

nii. nüüd sain ma selle öeldud. ma nõuan krediiti nüüd, sest olen ennast kolm aastat tagasi hoidnud ja mõelnud, et las kirjutab, kuidas kirjutab, aga nüüd ma väsisin ära.

aitäh.

eXTReMe Tracker