väikelinn. perifeeria.

viimase kuu sündmusi ei oska ma muud moodi iseloomustada. vbl ma olen liiga ära kodustunud ja hängin ainult ühtedes samades kohtades. aga samas. muid kohti ju nagu polegi. ei saa enam isegi poodi minna ilma vähemalt korra tere ütlemata. kummaline. ainult aasta on möödas. ja sellest pool sõitsin ma ainult autoga kodu ja võttekoha vahet. kiiresti on see juhtunud.

üldiselt on hullumaja. nii lohvalt võetud eesti meeste laulude projekt tõmbas mind nädalaks endasse, kõik muud asjad jooksid kokku ja üldse on sellele kulunud ülemõistuse rohkem aega kui ma planeerisin. õnneks on veel 3 etendust jäänud. st. reede õhtuks olen sellest painajast vaba. autokool istub ka kuklas ja koputab. kella kaheksased estonia eest stardid on ikka... hmm... arendavad. kuigi vaikselt tekib juba arusaam ja tunnetus, mida, kuna ja kus teha. ja tegelikult on ju päris töö ka. kuigi viimasel ajal on ainult sellised nn. unistuste projektid a la tehke meile selles reklaamis pudelikork roheliseks tüüpi asjad. taamal laiutab üks lühikas ja üks feature. need annavad lootust.

enamasti tahaks lihtsalt toanurka kerra tõmmata, kaasaostetut sushit süüa ja raamatut lugeda. ületöötamine? vbl... ma lihtsalt tüdinen kõikidest asjadest nii kiiresti ära ja ei suuda pidevate kohustustega tüütustega kuidagi hakkama saada.

ja kallil lõppeb ka kohe rootsis töö. ja meie romanss saab läbi. vähemalt mõneks ajaks. eks, siis..... que sera sera. kurb on küll. see on isegi vähe öeldud. näen juba seda suurt auku, mis mu elus laiutab.

ilmselt sellepärast ma orgunnisin endale terve juuli kuu 4 korda nädalas toimuvad pransa intensiivkursused.

muidu on lootust. elul ja tööl ja ideedel. ainult armastusega on nii nagu ta on.

naljakas, et kui inimene muidu kardab asju, mida ta ei näe, siis armastust(mis on vahel käega katsutav) on üliidealiseeritud.