i knew better

on mõned asjad mis jäävad looop'ima. argipäeva inferno. kombed. patternid. mallid.

ilma põhjustea. vahel see on naljakas. või rituaalne. või suvaline. nii suvaline, et märkad seda alles tagant järgi mõeldes. vahel kurb. tüütu. pingeline.

ükskõik kui mitu korda ma olen oma elust otsustanud sellised igandid koos tolmurullide, pesemata nõude, hambaidpesematamagamaminemiste, junkfoodi söömise ja muu sarnasega välja rookida, siis on see hullem kui umbrohi ja hakkab uuesti ja jälle oma elu elama. ja jälle... ja jälle...

sest ma lihtsalt ei suuda osadele asjadele selles rattas "ei" öelda.

täna öösel ja homme hommikul on üks suur "ei" aeg. aga ma ei suuda. ma ei taha. selles ongi see probleem... kuidas ma suudan endast ära lükata/lõigata/ära kaotada inimese ja lihtsalt emotsioonitult edasi minna, kui ta on mulle lihtsalt nii luude ja kontide vahele pugenud, muudest organitest rääkimata. ma lihtsalt ei taha. ja ei taha aru saada ka, miks peaks. või noh. mikrotasandil läheb see jutt mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. aga kuskil kuklas istub see inimene sama kindlalt, kui eile, üleeile, 2 nädalat tagasi, veebruaris, oktoobris.

hull.