my 15 minutes of fame

hea on omada sõpru ajakirjanduses. vahel saab neid ära kasutada selleks, et midagi tutvuste kaudu saada. noh. ja vastutasuks peab siis vahel olema neile ka kasulik.

olin ühele EPLis töötavale sõbrale artikli jaoks näiteks ja mingil müstiliselt põhjusel nõudis ta, et minu pilt peab seal juures olema. noh. ja sai pilt tehtud ka suure naeru ja naljaga, sest minu näol on tegemist kõige ebafotogeenilisema inimesega maailmas.

ja poleks ever uskunud seda nalja ja naeru, mis siis täna sai kui leht ilmus.

alustuseks helistas mulle ema ja naeris ja luges ette, mis ma öelnud olin.

nojah.

siis hiina keeles keegi jäi vaatama ja küsis, kas ma olen lehes ja miks.

töö juures tervitas mind produtsendi " noh kuulus tüdruk leidis ka aega tööle tulla" ja hiljem mitmekordne "noh ma pean ikka jälgima kuidas kuulsusekarjääri alustav tüdruk siis ...." jah.

paar smsi.

üks kõne.

nali ja naer asja üle.

boo. edasi läks tüütuks.

orkutisse testimonial.

noh. ja siis läks juba üle vindi.

ei taha isegi kommenteerida. boo.

ei vooli minust ikka kuulsust. juba algul põrusin läbi.