tutta posto.....

itaalia on kõigekõigekõigekõigekõige khuulim üldse.

ma olen siin nii vähe olnud ja kohekohe lähen ära ka, aga tunne on selline, et varsti peab tagasi tulema. ja Flu on ka kõigekõigem üldse.

Reedel Milanos kohtusin hunniku imelike inimestega. üks tahtis mu labajalgadest pilti teha, teine tahtis jälitada, kolmas küsis raudteejaama ees seistes, kus see asub, neljas palus,e t ma ta kingapealad kinniseoksin. Lauba Bolognias oli vähem seiklusrikas, kuid see eest produktiivsem. Pühaba Firenzes oli ülipalav 25 kraadi plussss midagi ja mäed ja toscana oli imekenad. Pluss maailma kõige suurem panini, mis mulle võileiva poes tehti. Esmaba Veneetsias algas padukaga, mis aeg-ajalt lahenes, kuid see ei vähendanud seda, et.... see linn on ikka tõeline ime. Tõesti.

Nüüd siin Flu diivanil istudes ja mõeldes, et varsti peab kuskile astuma hakkama, tuleb kurb tuju peale. ei taha. üldse mitte.

oleks parem siin ja tsilliks ja... samas.... kodu poole tõmbavaid sõnumeid tuleb järjest rohkem. kummaline. aga jaa. alates reedest ehib mu rõdu pace lipp ja järmised paar kuud saab minu juures küll ainult pastat ja pitsat süüa;)

liquidish

kõik ainult koguaeg voolab ja voolab. päike tõuseb ja langeb. päevad tuhisevad mööda. kevad saabus järsku ühel päeval kui me nõmmel ühe vana maja aias filmisime. Järsku oli kohal. kõik viskasid puhvaikad maha ja lõunat sai õues süüa.

pärast detsembrikuumuse lõppu arvasin,e t lumepüksid lähevad suvepuhkusele. nüüd on nad ikka veel mu parimad sõbrad. vähem kui nädal on jäänud neid filmivõtteid. Kid&Killeri omi. või siis uue nimega Vasha. hoolimata sellest, et mu töö eriti keeruline pole igatsen ma midagi muud.

jah, pealtnägija saate jaoks on igipõnev selgitada, kuidas see klapi tegemine käib, aga vihmas ja tuules, kus sinna peale sittagi kirjutada ei saa ja kui järjest 14 h seisma peab, kui näpud on külmast kanged, sisi tahaks midagi muud. glamuur. filmitöö glamuur. see on küll üks välja mõeldud asi. pigem peab see olema mingi hullus. obsession. kirg. suur idee. sest lihtne see pole ja rahagi ei tule lihtsalt. juba sellise elu rütm on nii teistmoodi, et paratamatult peab paljudest asjadest loobuma.

Aga midagi seal on.Sest eile kui mulle ühe produtsent helistas, siis nagu midagi kõhus liigatas, mis sundis mind temaga kohtumise kokkuleppima. ja tagataskus on veel paar nrit, millele peaks helistama, et tulevik selgemaks saaks.

Liblikaid on rohkem kui jalaga segada.

Kaisa nohiseb vaikselt mu kõrval teki all. Lihased tuikavad. veel 2 päeva seal paldiski taga pankrannikul, kus kuu või paar tagasi see varing oli. Veel 5 päeva võtteid kokku. veel 8 päeva kuni ma itaaliasse lendan. veel 2 kuud ja 12 päeva kuni ma 23seks saan. ja veel mõni minut enne kui ma dushi alla lähen.

(üles)tähendused

eeeeeee...

stockholm on üks kummaline linn. samas andy warholi näitus on alati vaatamist väärt. ja alvar aalto kaa. aga üldiselt oleks ma võinud olla ükskõik millises teiseski linnas ja erilist vahet poleks tunda andnud, sest tegelesin raamatute ja ajalehtede lugemisega.... enamiku ajast. siis teise suure osa ajast tegime süüa. ja käisime poes. vaatasime filme. magasime. nagu kuskil akvaariumis. või vaakummaailmas, mida pole olemas. pühapäeval nutsime pea pool päeva vahetuste ja vaheaegadega. õppisime ja õpetasime, kuidas kõikides erinevates keeltes "ma armastan sind" öelda. rääkisime hüvastijätu juttu. kuid nii pea kui ma esmaba tallinna jõudsin ja teatasin, et ma elusalt kohal olen jõudis jutt selleni, et ma peaks uuesti minema.

täna on teisipäev.

ja täna ma juba tunnen, et... puudu on midagi. või midagi on valesti.

lisaks oma üluagaruses ahnitsesin omale uue töö alates 4. märtsist. oh well. vähemalt raha tuleb.aprillis on itaala veel plaanis. pärast seda peaks olema "klassi" piloot. ja siis vist venkud. no ja siis on juba juuli lõpp. oh seda õudust. ja kui mul siis ikka veel peaks tahtmist olema tööd teha... mai tea. siis olen ma ametlikult hull.

selle aasta projekt on veel autojuhi load. ja reis teisele mandrile.

aga minu viimase 3 kuu suurt armastust saab kõige esialgsemal kujul näha siin.

aga stockholmi lähen ma selleks, et elu üle järgi mõelda, otsuseid teha, raamatuid lugeda, kaua magada, enda eest hoolitseda lasta.

:)

mulle meeldivad põhjamaad

viimane wrap oli neljaba öö vastu reedet kolme paiku. pärast seda reede hommikul nutt ja hala kui kallim shnellis asju pakkis. siis pidu, mille käigus ma ei tea miks bon-boni sattusin, paabulinnusabaga lehviku sain, ülemäära kiita sain ja üle pika aja ka tantsisin... hommik selle kräsupeaga, kellest ma kunagi loobuda ei tahaks, jagaks temaga nii musta kui valget pesu. siis artur ja plaan nn. mustus endast välja pesta, sest film nüüd läbi. vahepeale und. siis saunakas ja kraaklevad napsitrallid. edasi öö kõige ulmelisemas punaste kangastega kaetud seinte ja hiigel suurte maskidega korteris, kus juua sai ainult rauast jalgadega pitsidest, suitsetada sain evelin samueli brasiiliast tellitavaid kaneeli-nelgi-loorberi lõhnalisi imelikke suitse ja päris absint tegi põrandal põlemisega special effectse. järgmisel päeval sahmimine ja koju sõit sebe bussis, kus on wifi! kodus veel saunsaunsaun ja lihtsalt olek. täna otsadkokku-uued algused päev. sain kõige uskumatuma tööpakkumise ja koolist ei taheta mind ka välja visata, autokooli regasin end ka ära...pärast sebimise lõppu jõudsin mari pool õhtusöögil käia. menüüs oli panga kala ja kaste ja salat. ma tahan saada selliseks abielunaiseks nagu mari. tõesti ilus. no ja nüüd ma peaks pakkima, et homme pärastlõunal stockholmi sõita, aga selle asemel uputasin ma oma vannitoa põranda ära, loopisin asjad veel rohkem laiali, rääkisin kallimaga telefonis pea 2 tundi juttu.

oehh.

kas...

... ma olen surnud?



ei ole.

mm.

ma lihtsalt ikka veel teen seda filmi. aga varsti saab see läbi ja siis olen ma jälle see sama tavaline evelin, kes varem. võtan sõprade telefonikõnesid vastu ja loen raamatuid ja käin õues pidusemas ja....

mõned asjad ikka on muutunud ka. 2 jube olulist inimest on eluu juurde imbunud. aga see on juba keerulisem lugu.