tutta posto.....

itaalia on kõigekõigekõigekõigekõige khuulim üldse.

ma olen siin nii vähe olnud ja kohekohe lähen ära ka, aga tunne on selline, et varsti peab tagasi tulema. ja Flu on ka kõigekõigem üldse.

Reedel Milanos kohtusin hunniku imelike inimestega. üks tahtis mu labajalgadest pilti teha, teine tahtis jälitada, kolmas küsis raudteejaama ees seistes, kus see asub, neljas palus,e t ma ta kingapealad kinniseoksin. Lauba Bolognias oli vähem seiklusrikas, kuid see eest produktiivsem. Pühaba Firenzes oli ülipalav 25 kraadi plussss midagi ja mäed ja toscana oli imekenad. Pluss maailma kõige suurem panini, mis mulle võileiva poes tehti. Esmaba Veneetsias algas padukaga, mis aeg-ajalt lahenes, kuid see ei vähendanud seda, et.... see linn on ikka tõeline ime. Tõesti.

Nüüd siin Flu diivanil istudes ja mõeldes, et varsti peab kuskile astuma hakkama, tuleb kurb tuju peale. ei taha. üldse mitte.

oleks parem siin ja tsilliks ja... samas.... kodu poole tõmbavaid sõnumeid tuleb järjest rohkem. kummaline. aga jaa. alates reedest ehib mu rõdu pace lipp ja järmised paar kuud saab minu juures küll ainult pastat ja pitsat süüa;)