imeilus

naljakas kuidas samal ajal saavad asjad olla nii head ja õõvastavad, ilusad ja kurvad, halvad ja veetlevad ja nii edasi. viimasel ajal on kõik olukorrad ja inimesed kuidagi nii vastuolulised, et tekib juba tunne nagu köietantsijal.

kurb on. kogu mu selle kevadine iluselu illusioon on kokku varisenud ja nii ma vahin neid kilde ja ei suuda ära otsustada, kas panna nad kohe prügikasti või oodata augusti lõpuni. valu vaigistamiseks, raban tööd, teen kõvasti autokooli, raban veel tööd, loen raamatuid, vaatan filme, joon sõpradega ja väldin reaalsust.

ma lihtsalt ei oska neid asju kuidagi nii teha. et hinge ei hakka. ja ma ei oska kuidagi kergesti lahti lasta. ja siin ma nüüd olen. tean ja ei tea ja kardan ja ei karda ja kõige rohkem tahaks lihtsalt ennast ja teda reaalsusest ära lõigata ja kuskile teise maailma otsa ära põgeneda, kus keegi ei näitaks hiljem näpuga.