mõttetu

majanduskriis on lahe asi.

reklaaminduses tähendab see seda, et enamik firmasid tahab lihtsalt 50 % kulude eest sama head tulemust. mida ei nemad ega agentuurid ei näe on see, et mõned inimesed reaalselt elatuvad sellest rahast ning paljusid kulusid lihtsalt ei ole võimalik vähendada.

tund tagasi helistas mulle üks agentuuriinimene ja luges üksipulgi minu tehtud eelarvest read, mis tema arvates olid ülepingutatud ning teatas, et ma pean eelarvet nüüd koheselt 2 tunniga 20 % võrra väiksemaks tegema. eelarve, mis eniveis oli tehtud kõige minimaalsemate palkade ja ülitäpsete ning madalamaks kaubeldud rendihindadega saaks siis väheneda üksnes näitleja või minu enda palga arvelt. või klipi kvaliteedi arvelt - valime odavama kaamera, jätame liikuvad kaadrid ära, ei ehita set'i, etc. ei. see kõik peab alles jääma. alles peab jääma ka see näitleja, sest tema isiku baasil on üles ehitatud see klipp. kui keeruline on arusaada sellest, et hoolimata sellest, kas on säästuaeg või ei, siis näitleja endiselt müüb iga klippi tehes ikkagi iseennast ja oma nägu. või jah. minu palk. kust maksud maha võttes ning telefoniarve maha võttes saan ma kätte sama palju kui tavaline valgustaja, kes platsil 1 päeva tööd teeb. ja kokkuvõttes.... ei vähendaks ka see seda eelarvet 20 % võrra.



eks ole tore. see glamuurne reklaami ja filmi elu.

iga kuradi kord kui sellised asjad jälle juhtuvad on tunne, et tahaks selle kõik kuskile puu otsa saata ja hakata normaalse inimese kombel elama.


ja ühe teise klipi pärast jääb mu singapuri reis katki.

saadaks kogu selle eesti suurepärase reklaamimaailma ..... hurjuhh.