taevas

olen mõtetega ära. ei tea kuna tagasi tulen. või kas üldse tulen. keeruline on viimasel ajal. kõik vabad momendid on kuidagi täiesti talumatud.

tahaksin kõik endalt ära võtta kõik momendid kui mõistus ise jalutama võib minna ja teen hoomamatutes kogustes tööd.

kohustuslik osa iga tüdruku suureks kasvamisest

i like......

mmmmm... eesti valge suvi on imekhuul. uskumatult ilus.

elu veereb jälle turbokäigul. who konverents andis sellele nädalale mingi naljaka vürtsi juurde.

muidu on überüber töö, filmreklaamreklaamfilm. uskumatu, et vaid mõned nädalad nõnda vähe teha oli.:P

ja uus maasikatükkidega shampus on selle suve jook!

tore päev tore päev

Laud on lilli täis ja bossid kinkisid eriti khuuli raamatu....

Sünnipäevad on toredad:)

elu õppetunnid vol. nooone knows

et saada vilekoori kanna lühikest seelikut.

et kõik naised sind vihkavad pilguga vaataksid kanna ka lühikest seelikut.

et ennast selle juures hästi tunda kanna võrksukki.

jee.

minu eile õhtune saavutus.

lähen katsetan seda nüüd oma kolleegide peal.

i knew better

on mõned asjad mis jäävad looop'ima. argipäeva inferno. kombed. patternid. mallid.

ilma põhjustea. vahel see on naljakas. või rituaalne. või suvaline. nii suvaline, et märkad seda alles tagant järgi mõeldes. vahel kurb. tüütu. pingeline.

ükskõik kui mitu korda ma olen oma elust otsustanud sellised igandid koos tolmurullide, pesemata nõude, hambaidpesematamagamaminemiste, junkfoodi söömise ja muu sarnasega välja rookida, siis on see hullem kui umbrohi ja hakkab uuesti ja jälle oma elu elama. ja jälle... ja jälle...

sest ma lihtsalt ei suuda osadele asjadele selles rattas "ei" öelda.

täna öösel ja homme hommikul on üks suur "ei" aeg. aga ma ei suuda. ma ei taha. selles ongi see probleem... kuidas ma suudan endast ära lükata/lõigata/ära kaotada inimese ja lihtsalt emotsioonitult edasi minna, kui ta on mulle lihtsalt nii luude ja kontide vahele pugenud, muudest organitest rääkimata. ma lihtsalt ei taha. ja ei taha aru saada ka, miks peaks. või noh. mikrotasandil läheb see jutt mul ühest kõrvast sisse, teisest välja. aga kuskil kuklas istub see inimene sama kindlalt, kui eile, üleeile, 2 nädalat tagasi, veebruaris, oktoobris.

hull.

väikelinn. perifeeria.

viimase kuu sündmusi ei oska ma muud moodi iseloomustada. vbl ma olen liiga ära kodustunud ja hängin ainult ühtedes samades kohtades. aga samas. muid kohti ju nagu polegi. ei saa enam isegi poodi minna ilma vähemalt korra tere ütlemata. kummaline. ainult aasta on möödas. ja sellest pool sõitsin ma ainult autoga kodu ja võttekoha vahet. kiiresti on see juhtunud.

üldiselt on hullumaja. nii lohvalt võetud eesti meeste laulude projekt tõmbas mind nädalaks endasse, kõik muud asjad jooksid kokku ja üldse on sellele kulunud ülemõistuse rohkem aega kui ma planeerisin. õnneks on veel 3 etendust jäänud. st. reede õhtuks olen sellest painajast vaba. autokool istub ka kuklas ja koputab. kella kaheksased estonia eest stardid on ikka... hmm... arendavad. kuigi vaikselt tekib juba arusaam ja tunnetus, mida, kuna ja kus teha. ja tegelikult on ju päris töö ka. kuigi viimasel ajal on ainult sellised nn. unistuste projektid a la tehke meile selles reklaamis pudelikork roheliseks tüüpi asjad. taamal laiutab üks lühikas ja üks feature. need annavad lootust.

enamasti tahaks lihtsalt toanurka kerra tõmmata, kaasaostetut sushit süüa ja raamatut lugeda. ületöötamine? vbl... ma lihtsalt tüdinen kõikidest asjadest nii kiiresti ära ja ei suuda pidevate kohustustega tüütustega kuidagi hakkama saada.

ja kallil lõppeb ka kohe rootsis töö. ja meie romanss saab läbi. vähemalt mõneks ajaks. eks, siis..... que sera sera. kurb on küll. see on isegi vähe öeldud. näen juba seda suurt auku, mis mu elus laiutab.

ilmselt sellepärast ma orgunnisin endale terve juuli kuu 4 korda nädalas toimuvad pransa intensiivkursused.

muidu on lootust. elul ja tööl ja ideedel. ainult armastusega on nii nagu ta on.

naljakas, et kui inimene muidu kardab asju, mida ta ei näe, siis armastust(mis on vahel käega katsutav) on üliidealiseeritud.

all I need is.... time?

mul on jube järsku mingi hull väsimus tulnud. Selline, et õlapealsed on koguaeg valusad. Hommikul ärkamine on valuline. Mõtted silkavad ringi ja keskendumisega on raskusi. Emotsioonid jooksevad ka seinast seina. Rahutus istub kuskil luudes samas.

Varsti tuleb sünnipäev, aga tunnet nagu juuni oleks käes ei ole. See aasta on esimene 15 aasta jooksul, kui mul ei tulnudki suve algus kooliaasta lõpuga.

Maris ja Omar tuvastasid, et ma olen töönarkomaan. Olen seda nüüd enda sees loksutanud ja analüüsinud ja olen jah. Aga ma ei leia ka, et see kohutavkohutav oleks. ma armastan seda, mida ma teen, niiiniii väga, et ma ei oskaksi muudmoodi oma tööd teha. Ma pole kunagi millessegi leigelt suhtuda osanud. Eile õhtul Martiinaga Toompeal jalutades nentisime mõlemad, et.... tunne on nagu inimesi kaoks enda ümbert koguaeg. Aga sel puhul ma lihtsalt mõtlen, et järelikult me ei olnudki nii olulised üksteise jaoks, muidu oleks ta ju alles. Ma ei ütle, et inimesed peaksid minu järgi jooksma, kuid mul oleks ülihea meel, kui sellest lihtsalt arusaadaks, et tuleb ette perioode, kus kogu mu elu on kuskil müstilisel võtteplatsil ööl ja päeval ja nii lihtsalt on. See ei tähenda, et mu ülejäänud elu mulle vähem oluline oleks. Üldse mitte, ma armastan oma kalleid ikka sama palju kui varem, kuid nüüd lihtsalt on mõned perioodid social life'i rikkamad kui teised.

suvi tuleb töine. töine ja tallinnane. ma puhkasin kevadel juba kuu aega ja näpud endal ka sügelevad, et saaks aga asju teha. Ja pealegi..... reisiplaane on nii palju, et peaks ikka hunniku raha teenima selleks, et need teoks saaks!

ainuke õudne tujurikkuja on see, et ma käisin esmaspäeva hommikul hambaarsti juures, kes mulle tuimestussüsti tegi ja pärast seda arutult mu suus rapsima hakkas. Mina muidugi ei tundnud midagi. Ka süst oli tehtud nii hästi, et ma ei tundnud pool päeva isegi oma kõrva. Igatahes. täna on juba neljapäeva hommik ja ikka veel on mu parem alumine lõualuu ülivalus ja ärapaistetanud. ja ta ainult vahetas täidist!


aga.... tahaks midagi lugeda. hetkel kodus olevad raamatud olen kõik läbilugenud ja erialast loen nagunii koguaeg, aga... midagi eriti spetsi ilukirjanduslikku tahaks lugeda....

õhk on uudiseid täis!

jälle on käes aeg, kus puhtsalt selleks, et ma ennast üle ei buukiks pean märmiku abi kasutama hakkama. Iseenesest põnev ja tore, samas närib kuskil seljaajus ikka kahtlus, et... no kurat, mis siis saab kui ei jõua? aga jõuab. usun endasse. ainult autokooli pärast süda kripeldab natuke, avastasin järsku, et ma pean hiljemalt kuu aega pärast kooli teooriaeksamit ka oma sõidueksami ära tegema, aga mai tea kas ma jõuan...?:( ei taha uuesti seda teooriat küll teha, see maksab ka ju veel.

ideid on jalaga segada, asju mida tahaks teha ja inimesi, keda tahaks näha veel rohkem. selline tunne on nagu oleks ööpäev järsku kolm korda lühem kui tavaliselt ja asjad võtavad kauem aega kui varem.

põnev on igatahes. niivõrd põnev, et pesu jääb pesemata ja kodus süüa ka ei ole.

ja üllatusi on ka iga päev, alati siis kui kõik tundub juba täiesti lootusetu olevat, juhtub midagi, mis veenab, et.... päris nii ka tegelt ei ole;)