raporteerin!

Täna oli minu 4 sõidutund ja ma sõitsin esimest korda 2-realise ringtee peal ja mööda Sõpruse pst'i TTÜ juurest väikeste haakidega(et saaks ikka harjutada suunanäitamist,kohalt võttu, käiguvahetust ja pööramist samal ajal) kristiine keskuse parklasse! wohoooo!:) tõusult sõidu alustamisel ei surnud ega hüpanud ka auto! :)

esmaspäeva hommikul

kas pole kummaline, et eile võitis seekordse Cannes'i filmifestivali kuldse palmioksa film nimega "Klass"?


Ilmar Raag tabas ilmselt trendi varem kui arvatagi oskas.

liim

nädalavahetused on nagu liim nädalate vahel. mööduvad viimasel ajal väga seiklusrikkalt ja kähku.

või noh. jah. lihtsalt kes ignes murphy seadused välja mõtles ei pidanud olema geenius, aga piisavalt nupukas, et lihtsalt raha teenida faktiga, et asjad lihtsalt iseenesest nii kujunevadki. reedel. jalutasin töölt koju, tegin süüa, õmblesin ja siis ütlesin marisele telefonis, et raudpoltkindlalt ma olen hiljemalt kell 2 kodus. noh. ja siis me koperdasime kõige pealt madala tänavale ja sealt hollywoodi. ma polnud hollywoodis varem käinud. no ja ainuke põhjus, mis mind nii tõmmata suutis oli slide. ja tõele au andes.... nende uus muusika on ikka parem kui varasem. ülikhuul oli oma vanu kooli kaaslasi näha... ja nende hulgas ka vanu hullumeelsusi nagu plätumees. tema ülikarvast(ilmselt ta enda arvates ülikhuuuli) nägu nähes mõistsin, et sellel oli põhjus, mis midagi välja meil ei tulnud. no ja siis otseloomulikult oma kõige vanemates ja mugavamates riietes jalutasin otsa ka oma viimasele segadusele. pealaiali otsas ja suust ei saa sõnagi. kallistada oli hea küll. aga siis oli ka aeg põgeneda. hurjuhhh! sellele järgnes noku koos miljoni vana tuttavaga. no ja edasi siis klassika - levikas!. mille ees kohtasime marisega üht azerbaidzaaaaani, kes alustuseks teatas meile, et on ameeriklane(st. lõpuni ta identiteedist polnud võimalik aru saada) ja siis küsis, et mida ma tema riigist teame ja et kas me arvame, et oleme temast paremad, sest me oleme eestlased. ohwell. liiga keeruline nii varase hommiku jaoks. siis seadsime sammud allani ja kerstini korteripeole, aga poolel teel sai jaks otsa ja istusime vene saatkonna ette maha, kust meid valvurionu viisakalt ära ajas. seejärel veendusime, et tallinnas on hommikul kell 4 võimalik süüa saada ainult toiduplatsilt...... järgmine päev nagu sellest jutust aimata võib oli juba nagunii raisus. pärast esimest ärkamist kolisin rõdule päevitama ja panin kella iga tunni tagant helisema, et ikka ühtlaselt saaks. ja õhtu poole ostsin poest omale preili smilla lumetaju ja kõiki segajaid ignoreerides oli see mul täna kella 12ks päeval läbi. ülihea raamat. tõesti. no ja tänane programm nägi eiie sõitu elektrirongiga nõmmele ja kirbuturgu, siis toiduostmist ja vanakal tsillimist jalutuskäiku rahumäel ja nüüü peangi kinno jooksma;)


ja nädalavahetustega on sama, mis liiminuusutamisega. neist jääb sõltuvusse. raudpoltkindlalt.

Neljapäeva lõuna paiku

tühi tunne on.

petetud tunne on.

kuu aja pärast saab 22 läbi.

ilm on külm. hommikul pettis ära nagu oleks soe aga nüüd jälle kisub sinna kuskile mai tea kuhu poole.

tahaks teha tööd. paljupalju tööd. nii, et muu maailm ära ununeks.

ma ikka ei oska normaalselt elada.

miu.

unihiir

mai tea, mis asi see on, aga ma ei suuda hommikuti üldseeeee üles ärgata. no niiiiii raske on.

ja ma olen igast variante ka proovinud ja ei tööta, mai tea miks. vahet pole kas mul on 3 äratust või 1. kas raadio ka äratab. ma võin ka korteri peal ühe tiiru teha juba ja siis uuesti kuskile ära vajuda. kallim on mulle helistanud nüüd juba 10 päeva ja minuga telefonis rääkinud nii kaua kui ma vannitoas paljas ja dushi all peaaegu olen. ja nii... kuramus. mai saa aru, mis see on. varem sai nagu hakkama, aga... ma vihkan seda hilist ärkamist, siis jääb päev kohe automaatselt poole lühemaks ja kõik asjalikud asjad tegemata.

jagage nippe! Kuidas te hommikuti üles saate!

one of my all time favorites

mulle meeldib kogu maailma lauba õhtul ülelasta.

.

õnn saabus minu õuele jällegi kord!

niiinii. et siis....


5 Things found in my bag/purse:

1. telefon. hõbedane. teeb vajadusel pilte ja filmib.
2. kalendermärmik. pea ei ole prügikast, milleks seda koormata jooksva infoga, mida on võimalik muul viisil talletada? lisaks on vaja ju kõik kummalised faktid ja killud üles kirjutada, kunagi võib neid veel vaja minna....
3. rahakott. sisaldab rohkem prügi, kui muud.
4. ipod. minu lahutamatu kaaslane ja sõber.
5. viimane vanity fair. kummalisel kombel lõpetan vana numbri lugemise alati just päeval enne uue postkasti potsatamist:)


5 Favorite Things in my Room... või siis mu poolest korteris?

1. mulle meeldib mu tahvlisein. seal on ka selline... oluline päevakorras olev kirjas.
2. läpakas. kõikkõikkõik. kirjeldamatult oluline asi.
3. voodi. mul on täiesti raudpoltkindlalt maailma kõige parem voodi, kus on palju häid patju ja lambavilla tekk ja... rääkimata headest mälestustest. minu unistuste magamistoas on ainult üks väga suur ja hea voodi.
4. kuldne kolmnurk - riidekapp, pesumasin, triikraud. mul on ikka raskel kujul arenenud see riidenõrkus.
5. rõdu. kui see veel sisustatud ka saab.... ooooohh... imeline! mulle meeldib neid uuemaailma katuseid vaadata. ja muidugi lennukeid ka!


5 Things I've Always Wanted to Do:

1. maailma päästa
2. õnnelik olla
3. kellegi naiseks saada/ emaks saada
4. ümbermaailmareisi teha!
5. palju raamatuid lugeda

5 Things I'm Currently Into

1. autoga sõitma õppimine!:D usun, et ühel päeval saab minust ka c-kategooria juhiloa omanik;)
2. ise kodus süüa tegemine! tõin itaaliast väga palju söögi asju.... muidugi aeg ja ideed mängivad ka väga olulist rolli
3. ideede korjamine ja üles kirjutamine. mul on ikka tõsine plaan ühel päeval selle maailma muutmisega pihta hakata;)
4. õmblemine! edeneb aeglaselt, aga järjekindlalt. see on juba mu vana armastus. räägitakse küll, et vana suppi üles ei soendata, aga mul on see hästi läinud!
5. kodu sisustamine. Okeeeiokeeei, kõik võivad öelda, et tegelt on ta juba enam-vähem valmis. aga nipet näpet ikka on - rõdule riidul, vannituppa riiul, koridori kapiuksed, magamistuppa lamp, pliidi kohal olevale seinale riiul ja mingi kate(pleksiklaasist ntks?).... no ja nii ongi;)

ja 5 asja selle inimese kohta, kes mulle selle asja saatis... minu itaalia armastus:

1. kõige ilusamate lokkis juustega inglike, kellega ma kunagi kohtunud olen! ausõna!
2. kõige dramaatilisemate ideedega - tema elus on ainult 2 äärmust, kas jalad maas või siis hoopis ühes teises dimensioonis:)
3. selle tüdrukuga koos tegin ma oma elu parima reisi - ja me teeme neid veel!
4. tegutseb ainult sisetunde ajel. reaalsed faktid omavad õige vähe tähtsust.
5. teeb parimat tiramisut!

Vot tak!

Ja palun siis marisel, laural ja allanil kõik see sama nali kirja panna!

jälle üks esimene

minu uue töö esimesed reklaamivõtted. täna sai enamik asju ära kinnitatud ja tehtud. kõik peaks olema oooookei. peaaegu.naljakas on. esimesed korrad on alati sellised, et väike ärevus on hinges. aga samas mulle meeldib jälle midagi kasulikku teha ja tööl käia;) tekitab kasuliku tunde.

mul oli eile esimene sõidutund. päris autoga. päris tänaval. päris liikluses. ja ma pidin päriselt autot juhtima. ja mul tuli enda arvates päris hästi välja isegi;)

elu on huvitav. mul on tunne nagu oleksin sattunud jälle mingi hoovuse sisse, mis mind iseenesest edasi viib. ja see on selline... happy tide. võimalusi on palju, tuleb lihtsalt ise kuskilt kinni haarata ja millegiga pihta hakata.

jaaaaaaa hea on:)

mulle meeldib johnny pekk.

pangea päeva filmide valiku hulgas üli üks, mis mu nii üleskeeras, et ma nüüd tiksun siin üksi kodus teki allühelt voodi poolelt teisele. tagasi teel oli üks väike eksind õnnetu ehmunud koerake ka väike-ameerika tnl ühe paraadna ukse ees. loodan, et keegi ta üles korjas. oleks ta endaga kaasa võtnud, aga ma pean homme hommikul vara mustveesse minema....

aga jah. palju huvitavaid asju sai täna üles kirjutatud. ja sellest kuklasse pugenud filmist kirjutan varsti kohe pikemalt. see oli tõesti hästi tehtud.

nüüd pistan pea teki alla ja ei võta seda enne välja kui äratuskell hommikul helistb.

raksraks

itaaliast tagasiteel siia lugesin üht head raamatut. üldiselt ma ei salli käsiraamatuid väga, aga selles oli peale suure hunniku ballasti ka pointe. raamat rääkis sellest, kuidas kirjutada filmi käsikirja. selline pesueht hollywood-style asi, kus rõhutatakse kõige rohkem, et oluline on valida õige kirjašrift ja õige arv kordi space'i vajutada stseenide vahel, et lugejatele muljet avaldada. Kuid selle kõige vahel oli ka väga häid soovitusi- üks neist oli kirjutada üles kõik asjad, mis sulle hetkel tunduvad millegina. ma päris nii fanaatiliseks pole muutunud. aga mõningaid asju olen siiski üleskirjutanud ja tõepoolest.... neid lugedes tundub elu eelmise nädala neljapäeval näiteks olevat palju värvilisem, kui muidu mäletaks.

aga jaa. see, et mul on olnu aega liikuda slow-motionis ja lihtsalt lasta oma peal puhata ja mõelda on mind viinud ka selleni, et ma olen aru saanud, kui palju..... nutcase inimesi mu ümber on. mismõttes võiks küsida selle peale. aga see on ju tegelikult naljakas. kui kaugelt jälgida. või lähedalt. aga mõned inimesed paistavad läbi. nende loodud uhkest värvilises(või ka mitte) plästikfäntästikust üliemotsionaalsest või siis hoopiski vastupidi rõhutatult laid back stiilist kumab aeg-ajalt läbi neid endid. mitte, et ma arvaks, et igaüks ei võiks olla nii nagu ta tahab. absoluutselt võib. aga lihtsalt on huvitav jälida. eriti enda ümbruskonnas olevaid inimesi. neid kildhaaval kokku panna. sest kuskil kuklas istub neil varem tehtud otsus teistele näidata vaid endast pre-designed pilti. kuid aeg-ajalt nad vääratavad. kas väsinult, uniselt, purjuspeaga, lihtsalt enda huvitavaks tegemiseks või siis hajameelsusest. sest inimene on inimene. ja enda igapäevaselt välja näitlemine pole eriti kerge. arvan ma. sest mina ei tea ega kujuta ette, mis põhjustel need kuklaotsused tehtud on. aga kuidagi kummalisel moel on nad paeluvad. mida enam ma veendun selles, et keegi käitub mingi väga kindla mustri järgi, hoolimata oma tegelikest esmaemotsioonidest, seda uudishimulikumaks ma muutun. mitte halvas mõttes. üldiselt selliste avastuste tegemiseks pean ma ikka kellegiga väga lähedalt kokkupuutuma. ja sellepärast, et ma hoolin hakkan ka tähelepanema. asju. jah. lihtsalt. huvitav on. ja kindlasti ka rewarding, sest mida aeg edasi, seda paremini hakkan ma neist liikuvatest inimpuzzledest arusaama.

huvitavad ajad.

tule ka.

Ülemaailme filmiõhtu Pangaea päev

4 tundi. 24 filmi. Et näha maailma läbi Teise silmade.

Pangaea Päev on globaalne sündmus, mille eesmärgiks on ühendada inimesi läbi
filmi. Maailmas, kus meid eraldavad riigipiirid, erinevused ja konfliktid, on
kerge unustada seda, mis meis kõigis ühine. Läbi võimsa filmimeediumi, püüab
Pangaea Päev ületada erimeelsusi, aidates igaühel meist märgata iseennast
teistes. Linastuvad 24 lühifilmi, mis valiti välja rohkem kui 2500 kandidaadi
seast enam kui sajast riigist. Ainsaks kriteeriumiks inspiratsioon ning võime
näidata maailma läbi teiste silmade. See on ülemaailmne lõkkeõhtu, mis jutustab
lugusid meist kõigist

laupäeval, 10. mail
kell 21.00 01.00
Tallinna Ülikooli uus maja
Uus-Sadama 5
ruum U-134

võimalusel registreeri end e-posti aadressil:
antropoloogia@gmail.com

sissepääs tasuta

kohv ja suupisted Kehrwiederi kohvikust

filmiõhtu korraldaja Eesti Antropoloogia Ühendus
toetaja Eesti Humanitaarinstituudi Üliõpilasnõukogu

rohkem infot:
www.pangeaday.org
antropoloogia@gmail.com

hommikukohvi kõrvale

mina hommikuti kohvi ei joo. ainult siis joon, kui võtteperiood on. leige tee on lihtsalt vastiku maitsega.

igatahes... lugesin just eilsest areenist lugu eesti kino tuleviku kohta. või siis lugesin nende üheksa noore inimesi vastuseid küsimustele, mis neile esitati. mõnda neist tunnen isiklikult. Ja hakkasin mõtlema, mis ma ise sellest arvan, ma pole ju koolis käinud ega muud. ja tekkis tunne, et.... igaühe jutust võiks võtta mitu head iva ja siis kokku panna üheks suureks eesti filmi unistuseks. Mis see siis on? 10 aastaga tekitada meile "industry"? Ka soomlased väidavad,et neil pole seda, kuidas saaks meil see järsku tekkida. Suur edasi minek oleks kinoshnikute ametiühing. Hetkel on see lihtsalt võimalik, et me teeme 22 h järjest tööd ilma, et produtsent teist nägugi teeks. See viib ka võttegrupi normaalsete palkadeni. Sest töö lihtne ei ole. Lisaks enamasti puudub vabakutselisena haigekassapoolne tervisekindlustus, kuna töö võimalusi on vähe ja nagunii peab mingit normaalset ametit sinna kõrvale-peale-vahele pidama, siis ei ole erilist mõtet ka FIE olemisega mässata. Samas pole sellist asja nagu vabad riigipühad, nädalavahetused, ööd.... kui on vaja siis tehakse filmi iga päev, iga kell, iga ilmaga, igal pool. glamuuri on selleskõiges väga vähe, raha on veel vähem. toredad inimesed on kindlasti. kinos nagu igal teisel alal eestis on töökäte puudus.... kes tahaks olla kogemusega pikaajaline kunstniku assistent, kui on võimalik ennast kuidagi kunstnikuks sebida? Või siis klapp? Nii võib leida terve pika rea ameteid, millel peaaegu igal võttel on inimene, kes pole seda ametit varem pidanud. Jah... Ja teiselt poolt, kuidas üldse arendada seda meie töööstust, kui ühiskonnas huvi eesti filmi vastu puudub? Telekanalid ei näita eesti loomingut odavad sisseostetud 20 aastat vana van damme asemel... Kinodest rääkimata. Kuigi asi on ju paranenud. Oli aeg, kus kinos peaaegu üldse neid ei näidatud. Ja ma ei usu, et asi oleks huvipuuduse taga, kinobuss töötab ju väga hästi? Levi arendamine... Väiksemad kinosaalid.... etc. Kui rahvas hakkaks eesti filmi uuesti armastama ja sellest lugupidama, siis usun,e t ka rahvas voolaks filmitegemise juurde tagasi.


Jah. Aga 10 aasta pärast loodan ma ise olla produtsent ja teha neid häid filme. Väikeste saalidega kino kohta on mul ka mõned ideed.

;)

where are my dreams, my cinderella story?

praegu on see hetk, kui ma peaksin rämedalt kiirustama, et õigeks ajaks kuskile kohale jõuda. selle asemel peab poolpaljalt hommikuse mtv järgi ringi hüppama.

vot tak.

tere, mina olen evelin

ja kirjutan seda blogi juba tükk aega. ja enne kirjutasin ühte teist. aga jah. kirjutamise nagu ka iga muu asjaga on see, et selle eest on vaja hoolt kanda. mina olen kehv distipliiini asjus.

imelik on istuda üksi siin korteris. viimased 6 kuud on möödunud nagu unenäos. vastikult kiiresti. vastikult tihedalt. imelik öelda, aga muutnud on nad mind ka. painduvamaks. aga mitte pehmemaks.aga raske on välja saada sellest tehismaailmast, mis vahepeal tekkis ja kus mind päeva alguses auto peale võeti ja siis kõige varem 12 h pärast tagasi toodi ja kus ma enamasti töölt tulles lihtsalt lamasin ja rääkisin kuidas ma ei jaksa ennast liigutada. kuidas mulle on keegi helistanud, aga hommikul 3-4-5-6 pole õige aeg tagasi helistada. riiete valimine garderoobist käis selle järgi, mis on kõige soojem. aga kunagi ei olnud ma üksi. ei päeval ega öösel. alati oli keegi mu kõrval. ja nüüd ma olen üksi. ja päevakavatu. pean ise ennast majandama, et ma saaks lõunaajal süüa ja jõuaks hommikul õigeks ajaks õigesse kohta. tunne on nagu oleks ühiskonnast pikka aega elimineeritud olnud ja õpiks jälle hakkama saama.

samas ei annaks ma sellest pikast talvest midagi ära. see oli üks suur pikk raske teekond. seiklus. mõnesmõttes ka alus sellele, mis ma edasi teen.


aga jah.kell on palju ja mul on autokooli kodutöö tegemata.... hihiiii... kodutöö on küll sõna, mida ma vist 500 aastat pole kasutanud;)

armastusega on ikka nii nagu on. õhk on elektrist paks, aga kui käega hakkad haarama, siis jäävad pihud tühjaks. kurb on. rõõmus on. aga kurb ikka ka. vahel ikka mõtlen, et tegelikult on ju suur rõõm... mõned inimesed ei tunne võibolla kunagi selliseid tundeid nagu meil on?

kevad saabus mu ellu 3 nädalat tagasi ja lihtsalt see, et eestis nüüd uuesti külmaks läks ei sunni mind uuesti sooje riideid selga ajama. kui mina käin nii riides nagu väljas oleks suvi, siis on suvi varsti tagasi!

tänasel nürnbergi etendusel oli palju vanu inimesi. tavaliselt on teatris palju noori. aga etendus oli superluks. mitte lihtsakoeline.