La Vita è bella

tutta posto.....

itaalia on kõigekõigekõigekõigekõige khuulim üldse.

ma olen siin nii vähe olnud ja kohekohe lähen ära ka, aga tunne on selline, et varsti peab tagasi tulema. ja Flu on ka kõigekõigem üldse.

Reedel Milanos kohtusin hunniku imelike inimestega. üks tahtis mu labajalgadest pilti teha, teine tahtis jälitada, kolmas küsis raudteejaama ees seistes, kus see asub, neljas palus,e t ma ta kingapealad kinniseoksin. Lauba Bolognias oli vähem seiklusrikas, kuid see eest produktiivsem. Pühaba Firenzes oli ülipalav 25 kraadi plussss midagi ja mäed ja toscana oli imekenad. Pluss maailma kõige suurem panini, mis mulle võileiva poes tehti. Esmaba Veneetsias algas padukaga, mis aeg-ajalt lahenes, kuid see ei vähendanud seda, et.... see linn on ikka tõeline ime. Tõesti.

Nüüd siin Flu diivanil istudes ja mõeldes, et varsti peab kuskile astuma hakkama, tuleb kurb tuju peale. ei taha. üldse mitte.

oleks parem siin ja tsilliks ja... samas.... kodu poole tõmbavaid sõnumeid tuleb järjest rohkem. kummaline. aga jaa. alates reedest ehib mu rõdu pace lipp ja järmised paar kuud saab minu juures küll ainult pastat ja pitsat süüa;)

liquidish

kõik ainult koguaeg voolab ja voolab. päike tõuseb ja langeb. päevad tuhisevad mööda. kevad saabus järsku ühel päeval kui me nõmmel ühe vana maja aias filmisime. Järsku oli kohal. kõik viskasid puhvaikad maha ja lõunat sai õues süüa.

pärast detsembrikuumuse lõppu arvasin,e t lumepüksid lähevad suvepuhkusele. nüüd on nad ikka veel mu parimad sõbrad. vähem kui nädal on jäänud neid filmivõtteid. Kid&Killeri omi. või siis uue nimega Vasha. hoolimata sellest, et mu töö eriti keeruline pole igatsen ma midagi muud.

jah, pealtnägija saate jaoks on igipõnev selgitada, kuidas see klapi tegemine käib, aga vihmas ja tuules, kus sinna peale sittagi kirjutada ei saa ja kui järjest 14 h seisma peab, kui näpud on külmast kanged, sisi tahaks midagi muud. glamuur. filmitöö glamuur. see on küll üks välja mõeldud asi. pigem peab see olema mingi hullus. obsession. kirg. suur idee. sest lihtne see pole ja rahagi ei tule lihtsalt. juba sellise elu rütm on nii teistmoodi, et paratamatult peab paljudest asjadest loobuma.

Aga midagi seal on.Sest eile kui mulle ühe produtsent helistas, siis nagu midagi kõhus liigatas, mis sundis mind temaga kohtumise kokkuleppima. ja tagataskus on veel paar nrit, millele peaks helistama, et tulevik selgemaks saaks.

Liblikaid on rohkem kui jalaga segada.

Kaisa nohiseb vaikselt mu kõrval teki all. Lihased tuikavad. veel 2 päeva seal paldiski taga pankrannikul, kus kuu või paar tagasi see varing oli. Veel 5 päeva võtteid kokku. veel 8 päeva kuni ma itaaliasse lendan. veel 2 kuud ja 12 päeva kuni ma 23seks saan. ja veel mõni minut enne kui ma dushi alla lähen.